Homme varahommikul lendavad 173 eestlast Afganistani missioonilt kodumaale tagasi, mispuhul on telklaager juba tühjaks tehtud, lipp maha võetud ja mehed kohalikega hüvasti jätnud.
Eesti sõdurid pakkisid Afganistanis asjad kokku ja jätsid kohalikega hüvasti
9. mai 2014, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Afganistani kontingendi teabeohvitser major Hannes Võrno ütles, et Eesti sõdurid on rõõmsad, et saavad lõpuks, veidi enam kui pool aastat hiljem, kodumaale tagasi tulla.
«Eesti kontingent on piduliku lipulangetamise tseremoonia läbi viinud ja praegu käib viimaste isiklike asjade kokkupakkimine. Täna hilistel õhtutundidel lähme lennujaama ja peaksime hommikul esimestel tundidel sõitma hakkama.»
Kuidas pakkimine edeneb?
Väga hästi. Meil on rahvuslik toetuselemendi grupp, kes on sellega viimased kaks-kolm nädalat aktiivselt tegelenud. Nemad on kokku pakkinud kogu üksuste ja üksikvõitlejate varustuse, mis on praegu pandud õhusõidu alustele. Viimased kaks päeva on meestel olnud käes isiklik varustus, mis läheb kotti ja mida võetakse lennukisse kaasa. Põhimõtteliselt on kõik asjad pakitud. Kaitseväe tehnika ja seadmete pakkimiseks jääb 16-meheline üksus veel siia Afganistani Camp Bastionisse. Hiljemalt varasügiseks peaks see plats olema täiesti puhas.
Nii et telklaager on juba tühi?
Telgid hakkavad vähehaaval meestest tühjaks saama. Kaistevägi ei jäta kunagi midagi laokile.
Kas mehed on rõõmsad, et saavad koju tagasi tulla?
Ma ei usu, et keegi on kurb, et see lõppes. Kindlasti on kõik mehed väga rõõmsad ja ootusärevad. Homne üle pika aja taaskohtumine kallimate ja lähedastega on kindlasti kõigile väga meeliliigutav.
Kuidas Te Afganistanis viimased hetked veedate?
Mõningad protseduurilised asjad võtavad siin rohkem aega. Ooteaeg saab olema üpris pikk, et lõpuks saaks kõik see mees ilusasti lennukile saaks. Kõikide meeste asjad oleksid peal ja siis hakkame rahulikult tulema. Õnneks on need siin karastunud mehed ja ootamine on siin kõige väiksem kunst, millega nad hakkama võiksid saada.
Kas kohalikele ütlesite ka hüvasti?
Nendega, kellega oleme kokku putuunud ja kellega on poole aasta jooksul tekkinud sõbralik silmside, kas siis mõne vahva onukesega sööklas või siis külaturuplatsil või juuksuriäri onuga, siis neile ikka oelme öelnud, et hakkame nüüd sättima ja ole siis terve.
Mida nad selle peale ütlevad?
Nad ütlevad, et neil on ka kahju, sest nad on saanud ka lähedaseks või sõbraks mõnega meist. Aga nad loodavad muidugi, et nende maal läheks elu paremaks ja ladusamaks. Et siin ei peaks enam relvaga inimesed korda valvama, vaid et nad saaksid isekeskis asjad korda tehtud.
Selle kontingendi missioon algas novembri alguses. Kohale jõuavad nad Ämari Lennubaasi Kuningliku Briti Õhuväe transpordilennukiga.