Ajakirjanik lendab... mesipuu poole

Foto: Eero Barndõk

Annab suur juht ameti, annab ka mõistuse. Kui te ei usu seda, heitke pilk lähimöödanikku!

Kes on need nurjatud, kes julgevad seada kahtluse alla, et Yana Toom, Tallinna linnavalitsuse ajalehe Stolitsa ühtäkki kurikuulsaks saanud peatoimetaja, kel pole kõrgharidust, aga kelles on see-eest piiritut energilisust ja koguni sõjakust, ei sobi abilinnapeaks, vastutama hariduse ja kultuuri eest?

«Andke talle sada päeva, küll ta hakkama saab, ja kindlasti heal tasemel,» kinnitas linnapea Edgar Savisaar kuu algul.

Savisaar teab, millest räägib. Teab sellepärast, et ajalugu on Savisaare poolt.
Ja üleüldse, mis see olgu! Miks arvavad poliitikud ja ajakirjanikud, kes Toomi uude ametisse upitamist materdanud, et ajakirjanik muul tööl kui ajakirjanikuna – näiteks poliitikuna – on sama obstsöönne nagu kits kärneriks. (See o-täheline sõna sai siia nimme susatud veenmaks, et pole ajakirjanik põrmugi nii loll, nagu mõned lugejad arvama tikuvad, ekslikult.)

Just selles seisnebki Savisaare opaakne geniaalsus, et kuigi enamik ajakirjanikke paistab talle ilmselt obstruktsionistlikena, on ta oportunistina valmis möönma, et tegelikult on ajakirjanikud tegijad.

Te ei usu?
Siis vaadake riigikogu. Tegin teie eest ära suure töö (hüva, selle eest mulle palka makstaksegi) ning lugesin kokku, kui palju on sinna rahva usalduse najal pääsenud endisi ajakirjanikke. Vähemalt kümme. Või koguni 11, kui arvestada, et Trivimi Velliste töötas 11 aastat ajalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanemkorrespondendi ja tõlgina.

Või vaadake valitsust. Välisminister Urmas Paet on teeninud leiba toimetajana nii Eesti Raadios kui Postimehes. Ka justiitsminister Rein Lang on olnud pikka aega kättpidi meedias, raadiogrupi Trio juhatuse ja nõukogu esimehena. Ka majandusminister Juhan Parts soovis pärast keskkooli õppida ajakirjanikuks, ent paraku tihedas konkurentsis sõelale ei jäänud.

Tagatipuks sai president Toomas Hendrik Ilves siinmail üldse tuntuks tänu sellele, et töötas ligi kümme aastat Raadio Vaba Euroopas algul analüütiku ja seejärel Eesti toimetuse juhatajana.
Mis siit päevavalgele koorub? Mitte ainult see, et ajakirjanikud saavad hakkama ka kellegi teise kui ajakirjanikuna. Ilmneb see, et seda riiki siin juhivadki paljuski endised ajakirjanikud.

Hoogne hüppelaud
Aga ei maksa siit järeldada, justkui kõlbaks ajakirjanikud ainult poliitikasse – ja seda seetõttu, nagu maksaks sealgi ennekõike hea suuvärk ja sõnaosavus.

Peep Sooman, endine Äripäeva reporter, lahkus ajakirjandusest kinnisvaraärisse. Ta oli lehetööga teeninud kiire tunnustuse – pälvinud juba algaja reporterina äriregistri altkäemaksu paljastades Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna 40 000 Rootsi krooni –, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundis, et kiire töö ei lase asjadesse piisavalt süüvida. Võimaluse selleks leidis ta Pindi Kinnisvaras, kuhu läks meediasuhete nõunikuks. Peagi hakkas ta koostama turuanalüüse. 2007. aastast kureerib juhatuse liikmena ettevõtte turundustegevust.

Oma lühikest ajakirjanikukarjääri nimetab Sooman heaks hüppelauaks. «See andis tohutu üldharidusbaasi,» kiidab ta. «Ajakirjandus on väärt keskkond, kui inimene tahab targaks saada. Saad ärituusadega maha istuda ja nende eduvalemeid kirja panna – maru hea kool. Saad tõelise läbilõike elust, kerjusest miljonärini.»

Soomanist veelgi peadpööritavamat karjääri tegi Janek Mäggi, kes alustas 1994. aastal Äripäevas kindlustuse ja panganduse reporterina. Ei möödunud kuigi kaua aega, kui keskmiselt iga kahe kuu järel hakkas talle tulema tööpakkumisi, kus palk oli kaks-kolm korda suurem kui toimetuses. Selliste magusate pakkumiste all, tunnistab Mäggi, murdub lõpuks igaüks – eriti siis, kui oled noor, kui pole õieti oma kohvitassigi ja kahe triiksärgi asemel tuleb läbi ajada ühega.

Mäggi möönab, et sattus kõigest 23-aastasena, teise aasta juuratudengina, ebanormaal­selt kõrgele kohale, Ühispanga asepresidendiks, PRi ja marketingi divisjoni direktoriks. «Üliraske oli,» ei salga ta. «Hirm oli väga suur, et ei saa hakkama.» Enamik alluvaid olid temast vanemad, üle 30. Need, kel vanust rohkem kui 40, tundusid Mäggile suisa muldvanad. «Enesekehtestamine oli päris keeruline,» tunnistab ta.

Pärast nelja aastat Ühispangas lõi Mäggi oma kommunikatsioonibüroo Powerhouse, mis saab talvel kümneseks. Ent ajakirjaniku positsioon, avaldab ta, tundub siiski sedavõrd ahvatlevalt võimas, et täiesti lahti pole ta suutnud sellest lasta.

Ta on teinud telesaateid ning on hinnatud sõnavõtja nii lehtedes kui konverentsidel. (Tema viimaseid väiteid: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud.) «Ajakirjanik on parim ja kihvtim elukutse, mis saab olla,» kuulutab ta. «Põnevamat on raske välja mõelda.»

ASi Äripäev peadirektor Igor Rõtov peab oma ekskolleegidest kõige kõrgelennulisemaks hoopis Andrus Vaherit, kes alustas Äripäeva fotograafina ning kerkis tegevtoimetajaks. Nüüd on ta juhtinud juba kaheksa aastat Bonnieri kirjastuskontserni tegevust Peterburis. Viimati käivitas ta ärilehe Krasnodaris. (Kas keegi oskab kontuurkaardil näidata, kus see asub?)

Aga ärme tee siin liiga Hans H. Luigele: tegelikult on ikkagi tema oma leekivate lokkidega Eestimaa kõige (kuri)kuulsam ajakirjanikust äriratsutaja. Kuigi Mart Kadastik, samuti endine ajakirjanik, on norralaste Schibstedi-äriratsut palju tulemuslikumalt ohjanud. Sorry, Hans.

Nõudliku sõnaga nõunik
See pole mõeldud enesekiitusena, aga faktiks jääb, et suurima panuse Eesti ellu on andnud Postimehe ajakirjanikud. Neli aastat tagasi üllatas toimetuse liikmeid Toomas Sildam, kes oli ajakirjanduses tegutsenud alates pioneerilehe Säde ajast juba veerand sajandit, kui teatas, et läheb president Ilvese avalike suhete nõunikuks.

Nüüd nõuab Sildamilt teatud info kättesaamine ahvikannatust ja kirurgilist sõnatäpsust.
«Toomas, miks sa otsustasid ajakirjaniku tööst puhkust võtta?»
«Ma ei kasutaks sõna puhkus.»
«Olgu, miks sa Postimehest ära läksid?»
«See ei ole Postimehega seotud.»
«No ütle siis, miks sa presidendi nõunikuks läksid!»
«Iga inimese elus on hetki, kui ta tunneb, et teeb õige otsuse.»
«Kas sa ajakirjandusse tagasi ka tahad?»
«Olen mitmel puhul erinevaid lehti lugedes tabanud end mõttelt, kuidas mingit materjali oleks võinud veel käsitleda.»

Kaheksa aastat Postimehes töötanud Kaarel Kaas, keda Sildam kutsus tolle militaarhuvide tõttu Kapraliks, lausub seevastu otse ja keerutamata, et ajakirjandus senisel kujul tema jaoks lihtsalt ammendus.

Vastloodud Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus pakkus neli aastat tagasi Kaasi väitel avaramaid eneseteostusvõimalusi. Ajakirjandusest, märgib Kaas, sai ta uude, nooremteaduri-analüütiku ametisse kaasa välispoliitika tunnetuse ja arusaamise, kuidas Eesti riigi kaitsesüsteem toimib, rääkimata arvukatest kontaktidest ja sidemetest.

Kuigi Eesti ajakirjandust kummitab viimasel ajal pigem feminiseerumine, on selles loos peale Yana Toomi valitsenud mehed. Tõepoolest, naisi on meediast muudele väljapaistvatele kohtadele lennanud vähevõitu. (Miks, las see jääda naisuuringute pärusmaale.) Kaitseuuringute keskust juhib Postimehe endine välisuudiste toimetaja Kadri Liik.

Pikaajalise ajakirjanikustaažiga Marianne Mikko jõudis aastal 2004 koguni europarlamenti. Kaja Sepp (endine Pino) lahkus ajakirjandusest reklaamiärisse ja sealt ERA Panka, sest tundis, et tal on raske esitada inimestele valusaid küsimusi, kuhu kadus kümme miljonit ja mis tunne oli, kui pere kopteriga alla kukkus. Magusilusate lugude treimine teda aga ei paelunud. Pärast ERA Panga kuulsusetut lõppu sai temast EMT avalike suhete juht.

Kustumatu kutsumus
Kuid need lahkumised ajakirjandusest pole enamikule sellised, et lööd ukse enda järel kinni ja unustad olnu. Toomas Mattson töötas Postimehes üle kümne aasta, sealhulgas nii tegevtoimetaja kui peatoimetaja asetäitjana. Seejärel läks riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhatajaks. «Mina olin väsinud ajakirjandusest ja ajakirjandus ilmselt väsinud minust,» põhjendab ta.
Sellegipoolest tunneb ta – nagu näiteks ka Sildam või Mäggi –, justkui elaks ajakirjanik temas jätkuvalt edasi. Ajakirjaniku kutse oleks nagu elustiil.

Palun konkreetsemalt!
«Kui lähen öösel vetsu,» kirjeldab Mattson, «ei ole harv, et sealt naastes vaatan mobiililt, kas on mingit olulist uudist.»
Oeh, unustasin küsida, kas ta kontrollis ikka öösiti, mis uudist tuli Yana Toomi rindelt. Aga kontrollida ju oleks.

Kas või seda, mis saab Harju maavanema Ülle Rajasalu politseile tehtud esildisest seoses huvide konfliktiga Toomi ema osalemisega tütre linnavalitsuse liikmeks kinnitamisel ja talle ametipalga määramisel. Ja kas Toom ikka saab edaspidi hakkama, nagu Savisaar tema eest lubas.
Teised endised ajakirjanikud on igatahes saanud hakkama küll.

Uues kuues

Endistest ajakirjanikest riigikogu liikmed

Hannes Astok
Postimehe uudistetoimetaja 1989–1991
Q-Raadio direktor 1993–1995
Enn Eesmaa
Eesti Televisiooni programmidirektori asetäitja, «Aktuaalse kaamera» peatoimetaja, saatejuht, diktor, kommentaator 1970–1993
Soome Mainos-TV korrespondent Balti riikides 1989–1993
EVTV peadirektor 1994–1996
TV3 uudistetoimetuse juhataja, saatejuht, välisuudiste toimetaja 1996–2003
Urmas Klaas
Postimehe uudistetoimetuse toimetaja, arvamustoimetuse juhataja, Tartu toimetuse juhataja, peatoimetaja asetäitja, peatoimetaja 1995–2003
Heimar Lenk
ajalehtede Säde, Õhtuleht, Rahva Hääl ja Noorte Hääl toimetaja 1964–1974
Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio reporter 1974–1983
Moskva Raadio ja Ostankino Telekompanii Eesti büroo juhataja 1983–1995
ajalehe Sõnumileht erikorrespondent 1995–1999
Kesknädala peatoimetaja 1999–2003
Marko Mihkelson
Postimehe välisuudiste toimetuse toimetaja 1993–1994, Moskva korrespondent 1994–1997, peatoimetaja 1997–2000
Georg Pelisaar
ajalehe Koit korrespondent 1986–1989
Eesti Raadio erikorrespondent 1989–1993
Põlva Raadio peatoimetaja 1993–1994
AS Kaguraadio juhatuse esimees 1994–1999
Hannes Rumm
Eesti Aja toimetaja 1991–1992
Postimehe reporter 1992–1993
Hommikulehe toimetuse juhataja 1993–1995
Eesti Ekspressi toimetaja 1995
Eesti Päevalehe toimetuse juhataja, peatoimetaja asetäitja 1995–2001, toimetaja 1991
Toivo Tootsen
Eesti Televisiooni lepinguline korrespondent 1962–1963
ajalehe Säde kirjanduslik kaastööline 1963, 1964–1967
Eesti Raadio vanemtoimetaja 1967–1996
Eesti Ajakirjanike Liidu aseesimees 1997–1999, esimees 1995–1997
Marika Tuus
Eesti Televisiooni saatejuht, toimetaja, peatoimetaja, produtsent 1987–2002
Allikas: riigikogu