Edward Lucas: ohtu ei saa olematuks mõelda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti mõjuka majandusväljaande Economist ajakirjanik Edward Lucas.
Briti mõjuka majandusväljaande Economist ajakirjanik Edward Lucas. Foto: www.edwardlucas.com

Suurbritannia ja teised lääneriigid on alates Venemaa taassünnist läinud üle kinnipigistatud silmade ja ristisurutud sõrmede poliitikale, kirjutab Economisti toimetaja Edward Lucas.

Vaevalt võinuks sõnum olla veel selgem. Venemaa tähistas võitu paraadiga Moskvas, mida jälgis president Putin. Putin külastas samuti Krimmi ja kiitis selle naasmist emamaa rüppe. Samal ajal valvasid Kalašnikove kandvad bandiidid Ida-Ukraina maanteede kontrollpunktides ning lasksid alla helikoptereid.

Ukraina - Euroopa riik - seisab silmitsi Venemaa peale surutud valikuga lagunemise ja kodusõja vahel. Mida veel peaks vaja olema maailma äratamiseks sügavast unest ja mõistmiseks, millist ohtu kujutab Venemaa eesotsas kurjakuulutava võimuri Vladimir Putiniga?

Venemaa juht on peksnud kildudeks reeglid, millele aastakümneid toetus Euroopa julgeolek.

Ma palvetan, et mu vaprad eestlastest, tšehhidest ja poolakatest sõbrad ei peaks taas maksma ränka hinda Lääne rumaluse eest.

Ta on koos oma semudega röövinud igal aastal Venemaalt kümneid miljardeid dollareid - ning pesnud need puhtaks Londoni Citys, korrumpeerides sel moel meie avalikku sfääri.

Oma tahtmise saavutamiseks kasutavad nad äraostmist ja hirmutamist. Kodumaal panevad nad vastaseid vangi ja kiusavad taga. Kes nende tegevusele vähegi tõsisemat ohtu kujutab, lõpetab surnukuuris.

Üks neist oli mu kolleeg Anna Politkovskaja, südi uuriv ajakirjanik, kes lasti maha 2006. aastal. Veel üks oli ülehüppajast Aleksandr Litvinenko, kelle mõrvasid 2007. aastal otse Londoni tänavail radioaktiivse mürgiga Venemaa agendid.

Nood tapmised sundisid mind kirjutama raamatut «Uus külm sõda», mis ilmus 2008. aasta algul. Selles hoiatati Läänt, et härra Putini režiim kujutab endast uut hirmuäratavat ohtu.

Seda režiimi rahastas kuritegevus ja suuräri ning selle südames pesitses kunagise Nõukogude KGB kurjus. See režiim oli aldis kasutama repressioone kodumaal ja agressiooni välismaal. Seda õhutas tagant ahnus, paranoia ja sügav põlgus Lääne vastu.

Konkreetsemalt ajendas mind toda raamatut kirjutama Venemaa 2007. aasta küberrünnak Eesti vastu, mis oli esimene riikidevahelise kübersõja juhtum.

Ma hoiatasin, et sellele järgneb teisigi ja et me peaksime Venemaad vaos hoidma, kuni veel suudame. Kui me aga kõhkleme, muutub kõik aina ohtlikumaks ja meile kulukamaks.

Ma uurisin Putini režiimi juuri 1990. aastate Venemaa kaoses ja korruptsioonis purjutava presidendi Boriss Jeltsini ajal.

Uue Venemaa arvatav demokraatia ja kapitalism, mida Läänes nii väga kiideti, oli petuvärk, nende mõistete tegeliku sisu moonutatud ja pahupidi pööratud versioon.

Õigupoolest on Suurbritannia ja teised lääneriigid alates Venemaa taassünnist Nõukogude Liidu kokkuvarisemise käigus 1991. aastal läinud üle kinnipigistatud silmade ja risti surutud sõrmede poliitikale.

Tõde on ent see, et Venemaa suutmatus lammutada KGB ja Kremli keeldumine tunnustada Nõukogude mineviku kuritegusid on Venemaad saatuslikult mürgitanud.

Ma töötasin parajasti Moskvas, kui härra Putin tuli 1999. aastal võimule korterelamutes plahvatanud pommidest tekkinud segaduse keskel, milles süüdistati üsna ebaveenvalt tšetšeeni terroriste. Ainult mõned vähesed julged söandasid välja öelda, et tegelikult oli tegu Kremli provokaatorite küünilise lavastusega. Selle siht oli terrorismi abil süvendada venelastes paanikat, et nood võtaksid omaks endiste kagebeelaste režiimi, mis turvalisust pakkudes röövis nende vabaduse.

Raamatust sai menuk, mida tõlgiti 20 keelde. Kuid paljud nimetasid seda hirmu külvamiseks. Väljapaistvad diplomaadid ja nimekad Venemaa asjatundjad panid mu hirme naeruks.

Venemaa ei ole küll täiuslik, aga on siiski nüüd kapitalistlik ja demokraatlik, kinnitasid nad. See kuulub Läände. Härra Putini režiim pole hullem kui paljud muud. Välismaalaste ärivõimalused on head.

Mõned minu kriitikud olid lihtsalt naiivsed. Teised olid küünilised. Suurbritannia oli - ja on tänini - üle külvatud Venemaa rahast.

Igasugusele tänapäeva Venemaa kriitikale, sealhulgas minu raamatule, astus vastu mõjukas pankuritest, juristidest, raamatupidajatest ja ärimeestest koosnev Kremli-meelne seltskond, kelle mõnus eluviis sõltus luksuslikest tasudest ja lepingutest, mille nad olid pälvinud Kremli semukapitalismi mädapaise teenistuses.

Nad eirasid uue ideoloogia maadvõtmist Venemaal. See oli õigupoolest vana idee, tsaariaegse autokraatia, rahvusluse ja õigeusu sümbioosi taassünd.

Putin ja tema endistest kagebeelastest semud ei talu vähimatki opositsiooni. Neis valitseb kurjakuulutav ja ebausklik veendumus oma saatuses. Nad soovivad taastada Venemaa suurust ja ülevust ning usuvad, et nende poolel on ka Jumal.

Nad kombineerivad seda eriskummalisel viisil Nõukogude nostalgiaga: mitte küll nostalgiaga Vladimir Lenini läbikukkunud kommunistliku eksperimendi, vaid Nõukogude impeeriumi võimsuse suhtes.

Tegelikult oli too impeerium rajatud kümnete miljonite süütute ohvirte, sealhulgas arvutu hulga venelaste kontidele. Kuid Putini režiim ei vaevunud isegi aega pühendama niisugusele tühjale-tähjale.

Kui ma sellele osutasin, süüdistati mind russofoobias. Ometi on tõelised russofoobid hoopis need, kes lähevad koostööle režiimiga, mis röövib omaenda maad - maad, mille keelt ma uhkusega kõnelen, mille kirjandust ma vaimustunult naudin ja mille inimesi ma imetlen.

Paraku läks nii, et mu raamat ei õhutanud mitte hirmu, vaid hoopis alahindas ohtu. Ma ütlesin toona, et «Uus külm sõda» kõneleb pankadest, mitte tankidest. See kõneles õõnestamisest, eksitamisest, propagandast ja raha kasutamisest poliitilistel eesmärkidel.

Ma ei osanud aga ette näha, millisel määral suudab Venemaa moderniseerida oma relvajõude. 2008. aastal suutis ta vaevu sisse tungida naaberriiki Gruusiasse konflikti käigus, mille ta ise oli küüniliselt provotseerinud ja mille puhkemises ta siis Kremlile iseloomuliku jultumusega asetas süü lüüasaanud ohvrile.

Selle tulemus oli väikese läänemeelse riigi tükeldamine ning selle toetajate, peamiselt Ühendriikide alandamine.

Suurem osa Venemaa sõjaväest on tegelikult senini kehvas olukorras. Kuid kaitse-eelarve üüratu suurendamine on siiski aidanud parandada varustust, väljaõpet ja valmisolekut.

2009. aastal korraldas Venemaa tohutud õppused NATO piiri ääres, otse Poola ning Balti riikide Eesti, Läti ja Leedu piiri taga.

Lääne sõjaväejuhid olid vapustatud, kui luureteated andsid teada õppuse stsenaariumi. Venemaa harjutas sissetungi Balti riikidesse ja nende okupeerimist, kusjuures selle käigus imiteeriti ka tuumarünnakut Varssavile.

2010. aastal õppuseid korrati. Nüüd sattusid Lääne sõjalised vaatlejad juba tõsisemasse ärevusse, täheldades, kui jõudsalt oli paranenud Venemaa võime liigutada suurel hulgal mehi ja varustust väga lühikese ajaga väga kaugele.

Ajal, mil Venemaa investeeris suuri summasid sõjaväkke, kärpisid NATO riigid oma kaitse-eelarveid. Ainult üksikud riigid, nende seas Poola, Eesti ja Suurbritannia, kulutasid riigikaitsele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, nagu allianss on isekeskis kokku leppinud.

Üks Rootsi uurimus, mis võeti ette pärast Venemaa möödunudaastast rünnakuimitatsiooni, leidis, et riik ei ole Venemaa rünnaku korral suuteline vastu pidama nädalatki.

Venemaa on samuti ägedalt õhutanud Ameerika-vastaseid meeleolusid, mis on praegu Euroopas laialt levinud. Põgenikust Ameerika luure kaastöötaja Edward Snowdeni, kes on nüüd leidnud varjupaiga Moskvas, kaheldava väärtusega ja sensatsiooniks puhutud paljastused on täiesti naeruväärsel kombel veennud paljusid eurooplasi, et hoopis Ühendriigid on maailmarahu peamine oht.

Ameerika on mõistetavalt selle peale vihane. Nad on niigi laenanud raha tasumaks Euroopa kaitsmise eest. Kui Venemaa peaks proovile panema NATO otsusekindluse, riskiks Ameerika kolmanda maailmasõjaga - ikka nendesamade kitside ja tänamatute eurooplaste kaitsmiseks.

Ameeriklased, keda on räsinud Afganistani ja Iraagi fiasko, on niigi sõjast tüdinud. Esimest korda pärast 1930. aastaid arvab nüüd enamik, et nende riik peaks maailma asjades juhinduma puhtalt enda huvidest.

Ehkki Ameerika tõttas pärast Ukraina kriisi puhkemist tooma sümboolse žestina Euroopasse mõningaid vägesid, on suundumus sootuks vastupidine.

Esimest korda pärast 1944. aasta Normandia dessanti ei ole Ameerika tanke Euroopa pinnal. Viimased lahkusid eelmisel aastal.

NATO esimene suur õppus Ida-Euroopas, möödunud sügisel korraldatud Steadfast Jazz, oli alliansi esimene katse reageerida Venemaa ähvardavatele õppustele. Sellel harjutati, kuidas peaks NATO kaitsma oma kõige enam ohus liikmesriike Poolat ja Baltimaid.

Kuid Ameerika saatis kohale vaid sümboolse kontingendi. Saksamaa aga, kes on alati olnud Venemaa arvamuse suhtes ülitundlik, üritas üldse takistada õppuse toimumist.

Atlandi alliansi allakäik tõotab Suurbritanniale ainult sünget tulevikku. Peagi on meie maavägi kõige väiksem pärast Napoléoni sõdu. Meie mere- ja õhuväge vaevavad tõsiselt väljaõppinud spetsialistide puudus ja kaitsekulutuste kärpimine.

Võib-olla kõige ohtlikum on see, et samade vaevuste all kannatavad meie luureteenistused. Me oleme aastaid liigselt keskendunud “sõjale terroriga” ja eriti Lähis-Idale. Pistrikumeelsusega suurte teadmistega luiurajad, kes huvitusid Venemaast, tõrjuti kõrvale või lasti lahti.

Nende seisukohad - jah, õieti koguni hoiatused - läksid moest aastatel, mil Tony Blair nautis õhtuid ooperis koos härra Putiniga ning George Osborne ja Peter Mandelson pidutsesid koos Kremli semu Oleg Deripaskaga.

Kui meie vastuluurajad pöörasid pilgu mujale, täitis Venemaa Londoni oma agentidega, nende seas punapeast sekspommi Anna Chapmaniga. Ta pidas müstilist rahaülekandeettevõtet, mis oli asutatud süütu Kenti elektriku varastatud identiteediga ja kasutas pettusega hangitud Dublini aadressi. Seejärel kolis ta Ameerikasse, kus tal tekkisid intiimsed suhted ühe kõrgema valitsusametnikuga.

Ma alahindasin sedagi, kui tõhusalt suudab Venemaa võidelda veel ühel, nimelt propagandarindel. Kreml paiskab oma propagandamasinasse sadu miljoneid naelsterlingeid. Värvikas ja särtsakas RT telekanal paiskab Kremli-meelseid saateid kogu maailma. Niisugused meediaväljundid toonitavad Lääne dekadentsi, topeltstandardeid ja nõrkust.

Samal ajal on meie poliitikud ja bürokraadid hävitanud kunagi võimsa BBC World Service’i. Külma sõja ajal oli see BBC lipulaev. Kui ma 1980. aastatel seal töötasin, võisin uhkusega jalutada maailmateenistuse muljet avaldava peakorteri Bushi maja sädelevais marmorsaalides, kus kunagi olid liikunud suured vabadusvõitlejad, näiteks minu eeskuju George Orwell.

World Service’i programmid nii inglise kui ka teistes keeltes pakkusid väärtuslikku vastulööki Nõukogude propagandamasinale. Nad andsid lootust hirmus ja viletsuses elavatele inimestele.

Nüüdseks on maailmateenistus mutta tallatud ja rahast ilma jäetud tühi kest, mille programme ilmestavad poliitiline korrektsus ja vaoshoitus, mis on põhja viinud ülejäänud BBCgi. Kunagi tohutu audients Venemaal ja Ida-Euroopas on kokku kuivanud.

Aga asi pole ainult selles, et me ei suutnud vastu võidelda. Me ei saanud õieti isegi aru, et Kreml peab taas meie vastu infosõda.

Üks põhjus, miks me kõhkleme teada andmast kasvavast Venemaa ohust, peitub Briti kardetud laimukohtutes. Režiimi kõrgemad ametnikud ei kõhkle hetkegi, kui peavad kulutama mõnisada naela laimuhagi peale. Enamikule uudisteväljaannetele, kirjastajatele ja autoritele mõjub selline oht halvavalt. Ma pidin tasuma omast taskust mitu tuhat naelsterrlingit, et enne «Uue külma sõja» ilmumist loeks selle läbi laimuasjadele spetsialiseerunud jurist. Mõned kõige ilmekamad näited Lääne korrumpeeritusest olid avaldamiseks liiga riskantsed.

Vaevalt tasub siis ka imestada, et Putini režiim peab meie juttu õigusriigist, inimõigustest ja ausast ärist küüniliseks lobaks.

Võib-olla üks häbiväärsemaid näiteid režiimi kaasatundjatest on British Petroleum, mis omal ajal oli Suurbritannia auväärsemaid kompaniisid. See on ära ostnud 20 protsenti naftakompanii Rosneft aktsiatest - selle kompanii aktsiatest, mis lausa kehastab Putini režiimi ahnust ja seadusetust.

Rosneft tõusis tundmatusest rikkuseolümposele siis, kui omandas nominaalhinna eest naftakompanii Jukos vara. Tolle kompanii oli asutanud Venemaa rikkaim mees Mihhail Hodorkovski, kes langes härra Putini ebasoosingusse.

Miljardid naelsterlingid Lääne aktsionäride raha haihtusid üleöö. Ometi ei pidanud BP sugugi vääraks omandada selle eest vastutava Rosnefti aktsiaid. Nagu ei näinud ka meie rahandustegelased midagi halba Rosnefti lisamises Londoni börsi nimekirja.

Siiski paistab, et Venemaa-meelse seltskonna soosingupäevad on lõppemas. Venemaa rünnak Ukraina vastu ning härra Putini küüniline ja sõjakas avalik käitumine on pannud muretsema isegi kõige rahulolevamad Euroopa poliitikud.

Paljusid väiteid, mida ma esitasin «Uues külmas sõjas», ei saa enam kuidagi eirata. Härra Putin on tugev vastane. Ta on näidanud, et on valmis tegema kolme asja, mida Lääs peab endiselt vastuvõetamatuks.

Ta on valmis kannatama majandusraskusi, kui usub, et see on Venemaa riiklikes huvides. Ta on valmis kasutama jõudu. Ja ta on valmis valetama, jultunult ja korduvalt valetama.

Meie seevastu arvame seniajani, et võime ohu olematuks mõelda. Me ei taha kehtestada tõelisi sanktsioone ning soovime, et rikkad võllaroogadest venelased ja nende ettevõtted suunaksid jätkuvalt oma raha meie finantssüsteemi ja kinnisvaraturule.

Me ei soovi isegi takistada neil tulemast Londonisse ostlema ja pidutsema. Me ei ole valmis kulutama rohkem raha riigikaitsele. Me põrkame tagasi mõtte ees, et võime olla sunnitud kasutama enda kaitsmiseks jõudu. Selle tulemusel ripub NATO tulevik imepeene niidi otsas. Ja me ei soovi nimetada Putinit selleks, kes ta tegelikult on: gangsterite riigi gangsterist juht.

Loomulikult olin meelitatud, kui kirjastaja palus mul «Uut külma sõda» täiendada Ukraina viimaste sündmustega. Kuid samal ajal pakub vähe lohutust tõsiasi, et raamatu algne ja peamine väide, mida esmatrüki ilmumise ajal tauniti hüsteerilise hirmu õhutamisena, on nüüdseks kinnitust leidnud.

Ma palvetan, et mu vaprad eestlastest, tšehhidest ja poolakatest sõbrad ei peaks taas maksma ränka hinda Lääne rumaluse eest. Mida pikemaks venib Kremli vari Euroopa kohal, seda vähem rõõmu on öelda: «Aga ma ju ütlesin seda.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles