/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Eero Epner kirjutab viimases Vikerkaares (nr 4–5), kuidas 1990. aastatel tõusis fotograafia Eesti kunstivälja pimedast sopist selle keskmesse, põhjustades tähelepanu nihkumise uutele teemadele: «Nii muutuski 90ndate kunsti üheks tunnusprobleemiks tõde, sellega kaasnesid peatselt ka küsimused mina kohta ning kunsti teemaderingi tõmmati keha ja identiteediga seotud küsimused.»
Väga sobivalt saaks sellesama tsitaadiga resümeerida teatri NO99 uue tüki «Mu naine vihastas», mis janti rüütatuna esitab olulisi küsimusi selle kohta, mis on tõde, kes me oleme ja mida me mäletame. Kusjuures neid küsimusi esitatakse ennekõike fotograafiaga seotult.
«Mu naine vihastas» käivitub aeglaselt, ent kui hoo sisse saab, kannab hoogsalt lõpuni välja. Seda kuni võtmelise lõpulauseni, mis lavalt kõlama jääb: «Kõik on viga.» Loo intriig on oma absurdsuses väga lihtne: peretülis reisifotodest ilma jäänud mees soovib võõraste inimeste abiga oma puhkusepildid taastada – need uuesti lavastada. Mõistagi selgub selle lootusetu tegevuse käigus ettevõtmise tegelik siht – teha foto, mida polegi olemas.
Vormiliselt lahenduselt meenutab lavastus otsekui mõnda Vanalinnastuudio kunagist salongikomöödiat, perefarssi par excellence, ent lõbusa pealispinna all aimub algusest peale varjatud änge, mis miilavad etenduse lõpuni, aeg-ajalt pinnale prahvatades. Kogu tegevus toimub kitsukeses hotellitoas, mis seda ängistavat atmosfääri hästi üleval hoiab, seda toetab omakorda muusika, mis on liigsest mängimisest omandanud painajalikke mõõtmeid (Toto Cutogno ja teised omaaegsed estraaditähed).
Lavastus pakub rollivõimaluse kahele näitlejale, Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile, kes selle mõlemad hiilgavalt ära kasutavad. Ma ei olnud kindlasti ainus, kellele nende mäng meenutas Marcello Mastroianni ja Sophia Loreni omaaegseid kuulsaid duette, mõnelgi korral kangastusid silme ees stseenid filmidest nagu «Abielu Itaalia moodi» (1964) või «Eriline päev» (1977). Ülejäänud trupp (neli lavakunstikooli tudengit ja kaks NO99 näitlejat) kehastas omalaadi läbilõiget tänapäeva ühiskonnast, toetades episoodilistes rollides kahte esinäitlejat (mõni nendest episoodilistest rollidest oli tõeliselt särav).
Lavastuse ideeline pinge sünnib elu, mälu ja foto kolmnurgas. Meid pannakse mõtlema keeruliste küsimuste üle: kelle elu me tegelikult elame – enda või teiste oma; mida me tegelikult mäletame – kas elu ennast või selle ülesvõtteid; kas me kadreerime oma elu nagu fotot – elame teiste tehtud piltide järgi?
Õigupoolest ma ei mäletagi Eesti teatrist teist lavastust, mis tõstaks fotograafia sedavõrd tähelepanu keskmesse, mis võtaks vaagida elu ja foto vahekordi, kus fotokaamera täidaks seda rolli, mida tavaliselt täidab videokaamera.
Ja kuigi lavastust tervikuna võib käsitada hommage’ina fotograafiale, kehtib see täiel määral pika ja tempoka episoodi kohta, mis ootamatult tungib lineaarselt kulgevasse põhiloosse. Selle jooksul lavastab trupp käepäraste vahenditega terve ulatusliku seeria (peamiselt) fotoajaloo rohkem või vähem ikoonilisi ülesvõtteid, mida vaatajad saavad reaalaajas seinalt imetleda (ja millega endamisi äraarvamismängu mängida).
«Mu naine vihastas»
Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner
Esietendus 15. mail teatris NO99