Intervjuu kohalikuga Bosniast: See, mida nägin, ei olnud enam jõgi, vaid tsunami

Marian Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Bosnia ja Hertsegoviinas elav serblane Stevan Stančić sai täna 30-aastaseks, aga peo asemel tassib ta vett ja hügieenitarbeid kodust läbi mägede kesklinna, sest riigis on välja kuulutatud leinapäev.

Neljapäeva öösel jõudis üleujutus Bosnia keskpaika, kus Stevan elab.

«Čelinaci kesklinn oli täiesti üle ujutatud,» ütles vabakutseline ajakirjanik. «Vesi on nüüdseks läinud ja inimesed koristavad maju. Ka Vrbanja jõe sild, mis linna ühendas, on hävinud. Selle üles ehitamine võib võtta kuid. Siin ei ole joogivett, sest ujutus uhtus pool kilomeetrit veetoru minema.»

Nüüdseks on ujutus jõudnud riigi põhja- ja idaossa.

«Vesi purustas jõekallastel olevad kaitsetõkked ja nüüd on põhjas terved linnad vee alla jäänud. Horvaatia ja Bosnia piiril on täna täielik hädaolukord. Umbes üks miljon inimest on ümberasustatud, mis on veerand Bosnia elanikkonnast.»

Kuhu need miljon inimest paigutatakse?

Paljud on äsjaloodud põgenike keskustes. Ka ärimehed avasid neile oma hotellide uksed. Minu linnas olid inimesed majades poolteist päeva lõksus. Siis taandus vesi, aga paljudel pole ikka veel toitu ja vett.

Kuidas ujutus sind mõjutas?

Kõik sidevahendid katkestati koheselt. Me ei saanud kolm päeva kasutada mobiiltelefone ega internetti. Minu maja on mäe peal, nii et sellega on hästi, aga maja lähedal on väike maalihe, mis lõikas linna viiva tee ära. Kui Põhja-Bosniasse vesi mitmeks päevaks jääb, siis on see suur probleem, sest inimesed on väikelastega lõksus. Kõik koolid on kinni. See on tõesti suur õnnetus. Ma olen šokis. Minu maja kasutab põhjavett ja me ei ole linna veesüsteemiga seotud. Täidame selle veega ämbreid ja viime Punasele Ristile.

Mis täpselt juhtus tol ööl, kui ujutus sinu piirkonda jõudis?

See juhtus öösel kahe tunni jooksul ja üllatas meid kõiki. Inimesed ei viinud isegi oma autosid ära. Keegi ei uskunud, et vesi võiks majadeni ulatuda. Ma ei saanud järgmisel päeval peateed kasutada, nii et kõndisin mägede vahel, et linna jõuda. See, mida ma nägin, ei olnud enam jõgi, vaid nagu tsunami. Vee tugevus oli nii hävitav ja tugev, et me ei oleks midagi teha saanud. Isegi kui oleksime kolm päeva varem teadnud, oleksime vaid inimesi evakueerida saanud. Ja nii kogu Bosnias.

Su kodumaal on olnud küllaga etnilisi pingeid. Kas see katastroof on inimesi lähendanud?

Jah, inimesed hoiavad kokku. Ujutus tekitas kõige rohkem kahju sõjapõgenike peredele, kes elasid viletsamates tingimustes. Neile jagati pärast sõda odavat maad, mis on kõrge riskiga aladel. Nad olid juba väga vaesed ja nüüd on nende majad ka üle ujutatud. Kohalikud inimesed püüavad põgenikke aidata.

Kas sulle tundub, et su riik on ühtsem kui kunagi varem?

Jah, kindlasti. Kuigi poliitilisel tasandil on suur segadus, aitavad inimesed tõesti ise teineteist. Kui ühte omavalitsusse kuuluvad moslemid ja teise serblased, siis ainus viis ellu jääda on inimestel lihtsalt üksteist aidata. Poliitikud, ega keegi teine, seda ei tee. See on küll kohutav katastroof, aga mingil määral ka positiivne, sest see ühendas inimesi. Me oleme ka palju abi saanud naaberriikidelt. Telecom andis pärast uputust kõikidele tasuta Facebooki ja Twitteri kasutamise võimaluse. Punane Rist ja teised organisatsioonid teatavad läbi sotsiaalmeedia, millist abi inimesed vajavad.

[Klõpsa siia, kui aidata soovid]

Eesti valitsus saatis 87000 eurot Bosnia ja Hertsegoviinasse.

Eesti valitsus? Suur tänu!

Mida sa nüüd tegema hakkad?

Lähen poodi, et hügieenitarbeid osta. Punane Rist helistas mulle ja ütles, et seda vajavad nad väga. Võimalik, et lähen hiljem Põhja-Bosniasse, et inimesi aidata ja olukorda kajastada. Ma ei ole kindel, et politsei seda lubab, sest see piirkond on täiesti vee all.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles