Mart Laar: vabaduse kaitseks

Mart Laar
, (IRL) peaminister 1992–1994, 1999–2002
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laar.
Mart Laar. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Põrgutee olevat sillutatud ilusate kavatsustega. See meenutab mulle viimasel ajal vastu võetud, vastuvõtmisel olevaid või kuuldavasti valitsuskoridorides liikuvaid ideid, mis kõik on kantud väga õilsast eesmärgist kinni toppida eksisteerivad maksuaugud ning tuua riigikassasse lisatulu.

Sellest sihist on kantud näiteks määrus äriühingute juhtorganite liikmete väljaarvamisest töötukassa süsteemist, üle 1000-euroste arvete deklareerimise kohustuse panek ettevõtjatele, ettevõtete autode käibemaksuerisuse kaotamine ning võimalik käibemaksuerisuste laiem likvideerimine, mis peaks sellisel juhul puudutama raamatuid, toitlustus- ja majutusasutusi.

On raske hinnata, kui palju lisaraha valitsus nende muudatustega riigikassasse suudab tuua, kuid ettevõtlusele annab see küll tõsise löögi. Nii vähemalt väidavad need, keda see uus kord puudutab.

Eriti raskelt saavad pihta väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kes teatavasti moodustavad turumajanduse aluse. Loomulikult ei pea nende proteste alati tähele panema, sest kes küsib konnadelt, kui sood kuivendama hakatakse. Kuid siin on küsimus siiski laiem.

Viit protsenti kurikaelu tabada püüdes pannakse löögi alla ülejäänud 95 protsenti ettevõtjatest, ettevõtlus muutub nende jaoks selgelt kallimaks. Ainuüksi kohustus üle tuhande euroseid arveid deklareerida suurendab mitu korda raamatupidamisteenuse hinda ning paneb just väikestele ettevõtetele peale lisakoorma.

Ettevõtete autode käibemaksuerisuse likvideerimine viitab aga otseselt, et parem oleks inimesel töötada riigisektoris, kus selliseid täiendavaid piiranguid ei eksisteeri. Sama puudutab ka äriettevõtete juhtorganitesse kuulumist. Sellest tuleks inimestel pärast uue korra vastuvõtmist igaks juhuks hoiduda. Kas see on aga Eesti, mida oleme ehitada soovinud? 90. aastate alguses tänasele Eestile alust luues ehitasime üles vabadusele tuginevat riiki, mis tugines ühiskonna iseorganiseerumise võimele. Selline riik oli suhteliselt innovatiivne ning suutis läbi viia kiireid muudatusi ja uuendusi.

Vabadusele tuginev innovatiivsus tagas Eestile ka edu. Nüüd oleme vabaduseriigist otsekui suundumas kontrolliriiki. Ühiskonna iseorganiseerumist enam ei usaldata – kõike üritatakse korraldada käskude ja keeldudega. Järjest rohkem kirjutatakse ette, kuidas me peame täpselt käituma, mida ütlema, jooma või kandma. Poliitkorrektsus kipub sisse ronima nii uksest kui ka aknast.

Eesti pole siin loomulikult mingi erand. Kogu Euroopa viimase 50 aasta areng on kujunenud tugeva kontrolli ning arvukamate reeglite suunas. Vabadustest loobumine pole muutnud Euroopat aga konkurentsivõimelisemaks, konkurentsivõimeliseks peetakse hoopis riike, kus seda vabadust on rohkem. Ka Eestis kaevatakse viimasel ajal Eesti konkurentsivõime vähenemise pärast ning tuuakse juba näiteks Leedut, kus ettevõttel on vabam toimida.

Omaette küsimus on tõesti veel ettevõtlusvabadus, sellele anname oma uute seadustega tõsise hoobi. Võime küll algatada ettevõtjapäeva (nii nagu kosmonautikapäeva) nendele, keda me enda keskel ei näe, sest Eesti seadustega oleme ütelnud, et kui ettevõtjad pole mitte otseselt vargad, siis on nad igal juhul väga kahtlased tegelased. Riigitöö on ikka palju kindlam.

Huvitav, kes saavad olema need, kes Eestile tulevikus rikkust loovad ning uusi töökohti tekitavad, kui me ettevõtjaid nii kahtlasteks isikuteks peame? Vanasti oli põhimõtteks, et 95 protsenti inimesi viie protsendi pärast represseerima ei hakata.

Oleme vabaduse pärast pidanud palju võitlema ning lõpuks saime selle ka kätte. Vabadusest loobumine läheb paraku palju lihtsamalt, seda ei panegi alati tähele. Seetõttu võiksime kolm korda mõtelda, enne kui sellele teele astume.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles