Francisco Martínez: Tallinna Machu Picchu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Francisco Martínez.
Francisco Martínez. Foto: Erakogu

Just hüljatus ja lagunemine annab potentsiaal­sele kultuuri­pärandile mõjukuse, leiab Tallinna Ülikooli antro­poloog Francisco Martínez. See käib ka linnahalli kohta.

Mõeldes Machu Picchu, Akropoli või La Alhambra peale, tundub ilmselge, et tegu on pärandiga. Kuid kõik need fantastilised paigad olid sajandeid hüljatud ja hooletusse jäetud,  kuni mõned romantilised välismaalased ühel hetkel osutasid nende potentsiaalile ja väärtusele kultuuripärandina.

Tõepoolest, just hüljatus annab neile paikadele mõjukuse, sest materiaalne lagunemine kõneleb meile teiste eludest ja teistsugustest elamisviisidest, toob nähtavale veel saavutamata eesmärgid. Nõnda päästab linnahalli külastamine paisu tagant mitmesuguseid mälestusi ning toob meelde ootamatuid lugusid. Teatud mõttes on see justkui maavärin, kus minevik maapinnana paigast nihkub.

Linnahalli kasutusaeg on möödas ja sellest on saanud loomisel olev kultuuripärand.

Kohtumine linnahalliga on otsekui lävepakust üle astumine, see võimendab taju, seostab oleviku minevikku jäävate sündmustega ning vallandab isiklikke mälestusi. See on lunastav kogemus, mis kõneleb kadunud maailmadest ja jutustamata lugudest.

Nagu teisedki varemed, ei kannata linnahall lõpetatud lugusid. See hoone meenutab minevikku väga erinevate häälte ja teekondade kaudu. Koha materiaalsed ja mittemateriaalsed omadused äratavad mälestusi, sidudes aegu ja lugusid.

Veneetsia biennaali Eesti arhitektuuriekspositsioonile kirjutatud artiklis väidab Eero Epner, et linnahall oleks võinud olla väga demokraatlik, kuna hoonekompleks oli vaba tarbijamentaliteedist ning on liiga hiiglaslik selleks, et seda vaid üheainsa diskursuse läbi defineerida.

Võib lisada teisigi põhjusi, mis toetavad linnahalli demokraatlikkuse ideed, näiteks asukoht ja väliskuju (mis kutsub inimesi katusel kõndima ja mereäärt külastama), kuid ka mitmesugused sündmused, mis seal aset on leidnud ja leiavad (olgu need siis näiteks Eesti iseseisvumise olulised hetked, kontserdid, näitused, koolikülastused, spontaansed piknikud, punk-kogunemised, linnadžungli avastamine või palvetamine).

Teisisõnu kätkeb see koht endas liiga palju tähendusi ja seoseid, et kuuluda vaid ühte ametlikku diskursusesse. Tõepoolest, linnahall paistab olevat hoopis heterogeenne mälupaik või koguni anti-mälupaik.

Tähenduslikud hooned on sageli ka sobimatud või kohatud, näiteks nagu kirikud nõukogude ajal. Need on ühtaegu sündmus ja selle tõendusmaterjal, miski, mis meenutab, ja miski, mida meenutada. Sellised hooned ei ole väärtuslikud üksnes oma arhitektuurilise või füüsilise dimensiooni poolest, vaid ka oma rikkaliku semantilise laetuse tõttu, mis on kihtidena läbi generatsioonide ja tekstuuride ladestunud.

Linnahall ei ole peaaegu avamisest saadik olnud see, milleks ta algselt plaaniti. Selle hoone kirjeldamine «nõukogulikuna» lihtsustaks paiga lugu üleliia. Linnahalli puhul tuleb tähele panna ka seda, et iganenuks muutumisele ei eelne alati täieliku kasutamise periood. Iroonilisel kombel ei tähenda see aga kõnealuse paiga lõppu, vaid teravate vaidluste ja uute võimaluste algust.

Linnahalli kasutusaeg on möödas ja sellest on saanud loomisel olev kultuuripärand, Machu Picchu. Sel on oma elulugu, mis aga seisab eraldi kunagistest totalitaarsetest unelmatest, funktsionaalsusest ja lagunemisest. Tõepoolest, hoone hetkeolukord rõhutab veelgi enam selle tähenduslikkust, tekitades nõnda ajalises mõttes väga mitmetahulist kogemust. Linnahall on seega justkui tahtmatu kultuuripärand. See püsib ilma kohata mateeriana, jutustades elust mitte nii, nagu see oli, vaid nii, nagu see on unustatud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles