Esimene mai oli minu jaoks suursündmus. Sellel päeval andis avalik-õiguslik Eesti Raadio tunniste vaheaegadega teada, kuidas kogutakse allkirju Edgar Savisaare tagasiastumiseks Tallinna linnapea ametist.

Samal teemal: Savisaare tagandamise toetuseks anti 98 200 internetiallkirja (127) Savisaart tema vastu suunatud allkirjade kogumine ei kõiguta (29)

VIIMASED KOMMENTAARID sinder misasja sellest  nimekirjast vaja  uurida- väga palju oli  neid inimesi kes  vastu hääletasid ja  see on... pensionär ka! Tallinna linna EESTI  kodakondsusega  inimene:Hr.Savisaar  astuge tagasi  linnapea kohalt! Olete  küllal... Teised kommentaarid

Ajakirjanikud ootasid põnevusega, kuidas ma sellele reageerin. Mina kinnitasin, et võtan neid
96 000 allkirja tõsiselt ning arvestan nendega, kuid tagasi muidugi ei kavatse astuda. Teisiti ma ei saanudki vastata, olen ju ise olnud mitmesuguste rahvaalgatuste ja allkirjade kogumise innustajaid (näiteks siis, kui valitsus püüdis maha müüa Narva elektrijaamu ja müüs Eesti Raudtee).

96 000 allkirja

Ütlen siiralt veel kord, et ei heida midagi ette nendele inimestele, kes tõsimeeli ei tahaks mind näha Tallinna linnapea ametis ja selle seisukoha väljendamiseks allkirja andsid.

Kuid pärast nimekirjaga lähemalt tutvumist ei oska ma enam hinnata, kui suur nende osakaal seal olla võiks. Igal juhul palun korraldajate eest vabandust kõigilt, kes sattusid halvast mängust osa võtma heast tahtest.

Meedia põhjal otsustades näis, et allkirjade kogumise korraldajad suhtuvad oma missiooni tõsiselt. Kirjeldati, kuidas nad kontrollivad iga allkirja, kuidas jäetakse välja korduvad või muidu kahtlased sissekanded jne. Kõlas usaldusväärselt – ka minu jaoks.

Hea, et allkirjad anti üle elektroonilisel kujul. See võimaldas neid paremini analüüsida. 96 000 allkirja on väga suur massiiv ning eluski ei oleks ma suutnud neid ilma arvuti abita läbi vaadata.

Jagan nüüd mõningaid tähelepanekuid neist 96 000 allkirjast.

Nooruslik ja atraktiivne

Nimekiri on nii nooruslik, et 11 848 (12,2 protsenti) tunnistavad ennast avalikult alaealiseks. Kõige nooremad on kümne-, üheksa- ja isegi kaheksa-aastased lapsed, kellelt on raske oodata mingit objektiivset arvamust linna või linnavalitsemise kohta. Aga nad on ikkagi arvanud.

Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed.

Nimekiri sisaldab ees- ja perekonnanime, vanust ja töökohta. Erilise huviga lugesin töökohti. Millest osa järgnevalt ära toon:

- Puzanov Roland, 21 a, paberitega alkohoolik

- Paks, Pets, 12 a, pätt

- Gross, Rainis, 15 a, põka-juht

- Paks, Veikko, 18 a, raha-boss

- Luhaoja, Oliver, 24 a, soss-sepp

- Lepik, Martin, 14 a, popsutaja

- Brikker, Karel, 19 a, pliiatsiteritaja

- Pann, Peeter, 72 a, võlur

- Kilp, Willy, 92 a, võitleja

- Kantpüks, Kalle, 80 a, küüne tuimestaja

- Keres, Paul, 80 a, maletaja

- Maus, Miki, 80 a, hiir

- Sparrow, Jack, 42 a, piraat

- Õdur, Pronks, 60 a, valvur

- Edge, Mart, 18 a, prokurör/advokaat

- Adson, Tanel,16 a, nats

- Sinimaa, Katrin, 28 a, nõid

- Derkun, Krislyn, 26 a, nõid

- Merilo, Mehis, 24 a, nuuskur

- Palu, Kuldar, 24 a, ori

Seda nimekirja võiks mitu korda pikendada.

Nimekirjas loetletutest nimetavad 1026 ennast riigiametnikuks või ametnikuks, 40 ajateenijaks, seitse kaitseliitlaseks, neli pankuriks, kolm patrioodiks ja kaks kohtunikuks.

Andrus Vaiklo nimetab ennast kaitsepolitsei ametnikuks ja Marika Kõiv diplomaadiks. Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta.

Tallinlasi vähe

Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud. Tähelepanu väärivad nimekirjas poliitveteran Enn Tarto heade mõtete linnast Tartust ning poliitkakleja Oleg Gogin paljude kohtuasjade poolest tuntud Loksa linnast.

Leidsin nimekirjast kaksteist Ansipit, kelle hulgas pole küll ühtegi Andrust. Avastasin ka kaheksa Savisaart, kellest aga ükski pole Edgar. Ühte nime sellest loetelust jõudsin ka üle küsida, aga nime omaniku jutu järgi pole tal sellise nimekirjaga küll midagi pistmist. Ma arvan, et ühe või teise perekonnanime lisamine sellesse nimekirja oli mõne «poliitbroileri» jaoks lihtsalt hea nali.

Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed. Ometi on nende hulgas neid, kes muidu minu vastu seisavad. Ju nad aimasid halba. Avaliku elu tegelasi on oma nime all välja tulnud minimaalselt. Riigikogu liikmeid on kuus, neist neli Reformierakonnast, Tallinna volikogu liikmeid täpselt sama palju.

Leidsin nimekirjast tegelikult vaid kolm nime, mis meile kõigile midagi ütlevad. Need oleksid Heinrich Himmler (96 a,

Gestapo), Herman Göring (85 a, Luftwaffe) ja Keit Pentus (31 a, riigikogu liige). Kaks esimest praegu küll poliitikas ei esine, kuid omal ajal olid nad kindlasti maailmanimega prominendid.

Võltsingud

Ei saa öelda, et oleksin kogu nimekirja üksipulgi läbi töötanud. Kui aega saan, võib-olla leian üllatusi veelgi. Siiski avastasin kolm nime, mida ei saanud kuidagi jätta üle küsimata. Need olid Kadri Must (30, poliitik), Jüri Ratas (eksitavalt 33 a, riigikogulane) ja Heimar Lenk (60 a, riigikogu liige).

Mõistagi ei olnud keegi neist teadlik, et kellegi kuri käsi on nende nimed niisugusesse nimekirja lisanud. Nüüd peavad nad ise otsustama, mida ette võtta, sest neid on igal juhul kuritahtlikult laimatud.

Unustasin nimetamata, et 103 nimekirja kantud isikut tituleerivad ennast ajakirjanikuks. Mitte ühtegi staari või tähte ma nende hulgast ei leidnud, kõik on taustategelased, kelle nime kohtab tavaliselt mõne nupukese allkirjana. Pole minu teada, kui palju neist teadlikult Himmleri, Göringi ja Pentuse kampaaniaga kaasa läksid ning kui paljud lihtsalt ära lollitati.

Küsisin ühelt nende 103 hulgast, mis kaalutlustel tema selle nimekirjaga ühines. Mulle tunnistati puhtsüdamlikult(?), et enam ei mäleta, kuidas see juhtus.

Suuremat usaldusväärsust

Ma võiksin nüüd hüpata allkirjakampaania varemeil ja rõõmustada – selline vildakas tulemus teeb algatajatele pigem häbi kui au. Ja see juleti veel tähtsalt üle anda valitsusele ja teistele institutsioonidele! Kuid ma ei tee seda.

Allkirjakampaaniad ja osalusdemokraatia üldse on põhimõtteliselt õige asi. Rahvaalgatust toetan nüüd ja edaspidi. Kuid nagu varem nii ka nüüd ja edaspidi olgu e-allkirjade kogumisel elementaarne, et kogutakse digiallkirju, mis palju suurema kindlusega tagaksid lõpptulemuse usaldusväärsuse.

Kõnealusel juhul võis juhtuda nii, et asja korraldajad panid mõned ausad inimesed neid kahtlase väärtusega ettevõtmisse tõmmates rumalasse seisu.

Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar.