Sandor Liive: Eesti – energiajulgeoleku riik

Euroopa Liidu energiapoliitikat puudutav diskussioon on kardinaalselt muutunud. Enam ei keskendu arutelu sellele, kuidas tõsta CO2 hinda. Nüüdsest on fookuses kohalike kütuste senisest suurem kasutuselevõtt, mille vajalikkus on teravalt päevakorda tõusnud Krimmi sündmuste taustal.

Just selle tohutu pöörde tunnistajaks olin mai alguses Brüsselis toimunud arutelul, kuhu kogunenud 60 suurima energiafirma juhtidelt oodati vastust küsimusele, kuidas suurendada Euroopa energiajulgeolekut.

21. mail toimus sealsamas energiajulgeoleku konverents, kus nii Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, energiavolinik Günther Oettinger kui ka Poola peaminister Donald Tusk möönsid üksmeelselt, et Euroopa Liit peab võtma kasutusele rohkem kohalikke ressursse, et vähendada oma impordisõltuvust Venemaast. Euroopa on asunud otsima tasakaalu kliimapoliitika ja energiajulgeoleku vahel.

Eesti on juba praegu Euroopa Liidus energiajulgeoleku riik. 2012. aastal ületas Eesti elektrienergia eksport importi pea kaks korda.

Tähelepanuväärne on seegi, et Eestil on uue valmiva energiajulgeoleku strateegia järgi võimalik suurendada Euroopa energiasõltumatust. Juba praegu on Eesti ja Taani kõige energiasõltumatumad riigid Euroopa Liidus. Ka päev, kui Eestist saaks energia ülejäägiga riik, ei ole enam uljas unistus. Energiajulgeoleku kõrgeima taseme saavutamine on täiesti tehtav ja see ei ole jäänud Euroopal märkamata.

Hästi lihtsalt öeldes on riik energiasõltumatu siis, kui liites kokku kogu imporditud ja eksporditud energia kogused, on tulemuseks null või on eksport ülekaalus. Enamikul eestimaalastel seostub energiasõltumatusega ilmselt elekter. Jah, energiasõltumatus hõlmab elektrit, ning tõesti, Eesti ekspordib elektrit märksa rohkem kui impordib, kuid enamik energiaallikatest, millest sõltub Eesti majandus ja igapäevane heaolu, on teised. Näiteks vedelkütused, tahkekütused, gaas. Ainuüksi vedelkütuste tarbimine on Eestis poole suurem kui elektril.

Võrdleme end tihti põhjamaadega. Paraku tahame seda tehes millegipärast näha alati kinnitust, et oleme kehvemad, vaesemad, mahajäänumad. Muidugi on valdkondi, kus faktidega pole mõtet vaielda, ent Euroopa energiasõltumatuse edetabelis oleme näiteks Rootsist tervelt neli ja Soomest koguni kümme kohta eespool.

Taanil on küll erinevalt meist energia ülejääk, ent meie energiasõltumatusel on seevastu märksa soodsam hind, sest Taanis joondutakse energiapoliitikas selgelt põhimõtte järgi – mida kallim väiketarbijatele, seda rohkem säästetakse.

Eesti on juba praegu Euroopa Liidus energiajulgeoleku riik. 2012. aastal ületas Eesti elektrienergia eksport importi pea kaks korda. Iga päevaga oleme üha energiasõltumatumad ka vedelkütuste vallas, sest samal ajal kui vana Euroopa riigid impordivad pea kogu vajamineva vedelkütuse, impordib Eesti kaks kolmandikku. Miks sõltume võrreldes suurte Euroopa riikidega importkütustest vähem? Vastus peitub kohalikus kütuses, enamasti põlevkivis ja vähem biomassis.

Ka gaasi puhul, kus sõltume praegu täielikult impordist, on Eestil põhimõtteliselt võimalik oma energiasõltumatust tõsta. Seda tänu mittetraditsioonilisele põlevkivigaasile, mille kasvav roll on ära märgitud ka Euroopa Liidu uues energiajulgeoleku strateegias.

Nii nagu saame poest osta valmis saia või seda ise küpsetada, on ka energiasõltumatusel tasemed. Kõige kõrgema taseme energiasõltumatuse korral toimub energia hankimine ja töötlemine riigi sees. Näiteks elektri puhul on Eesti energiasõltumatus kõrgeima kvaliteediga.

Millise kvaliteediga on aga meie energiasõltumatus vedelkütuste osas? Piltlikult võiks öelda, et selline energiasõltumatus on nagu jahu, millest tuleb veel kuskil saia tegema hakata. Energiaallikas on Eestis, kuid järeltöötlus toimub välismaal. Kuna töötlemine ja Eestisse tagasi tarnimine võib ootamatult katkeda, ongi energiasõltumatus madalama kvaliteediastmega.

Ometi on ka sel väärtus, sest energiaallikat on alati võimalik viia mõnes teises riigis asuvasse rafineerimistehasesse. On ju energiakriisi ajal puudus energiaallikatest, mitte töötlemise võimsustest.

Eestil on võimalus muutuda energia puudujäägiga riigist energia ülejäägiga riigiks. Omades energiaülejääki, saame olla kindlad, et meie majandus ja inimesed ei kannata energiapuuduse all ning energia on kättesaadav mõistlike hindadega.

Nii panustame ka Euroopa energiajulgeoleku eesmärkide täitmisesse, mis omakorda annab väikesele Eestile sõnajõudu Euroopa poliitikas. Mõelgem korraks, miks juhib Euroopa Komisjoni mõjukat kliimadirektoraati Taani esindaja?

Eestil on, mida Euroopale energiasõltumatuse diskussioonis öelda. Eesti kogemust ja seisukohti energiasõltumatuse saavutamisel võetakse Euroopas kuulda rohkem kui kunagi varem. Murranguhetk on just nüüd – meil on võimalus saada energiajulgeoleku kerjajast enda ja oma sõprade turvalisuse loojaks.

Loomulikult on energiasõltumatus ka Eesti majanduslik ja poliitiline garantii. Kuid see võiks olla veel enam. Miks mitte näiteks osa meie varalise rikkuse allikast ning brändist Euroopas? Kõik võimalused ehitada endale Euroopas tugev energiajulgeoleku bränd on väikesel Eestil igatahes olemas. Taani ju sai sellega hakkama!
--------------------------------------------------------------

Kolm olulist sammu energiajulgeoleku valdkonnas

1.

Eestis tuleb suurendada vedelkütuste tootmist. Põlevkivitööstus peab vahetama prioriteetset suunda elektrist vedelkütustele. Möödunud aastal 17 miljonist tonnist kaevandatud põlevkivist kasutas näiteks Eesti Energia kaks miljonit tonni põlevkiviõli ja 15 miljonit tonni elektri tootmiseks. See vahekord muutub lähiaastatel ja põlevkivi hakkab panustama Eesti energiasõltumatusse uuel moel. Kõigepealt teeme põlevkivist õli. Elektrit valmistame põlevkivigaasist, mis on õlitootmise kõrvalsaadus. Protsess on keerulisem, kuid tänu sellele võtame põlevkivist välja märkimisväärselt rohkem väärtust. Lisaks väheneb elektritootmise keskkonnamõju, sest põlevkivigaasist elektrit tootes tekib CO2 varasemast poole vähem. Vedelkütustest saab Eesti jaoks oluline ekspordiartikkel, millest riik teenib igal aastal sadu miljoneid eurosid ja mis annab tööd kümnetele tuhandetele eestimaalastele.

2.

Eestil tuleb leida ratsionaalne tasakaal energiasõltumatuse ja keskkonnapoliitika vahel, sest igal tegevusel on negatiivne keskkonnamõju.

Siinsele põlevkivitööstusele kohaldatavad keskkonnatasud hõlmavad lisaks tegelikele keskkonnakuludele ka poliitilist lisa, mille eesmärk on vähendada kohaliku põlevkivi kasutamist, kuid mille tulemuseks on ka suurem impordisõltuvus. Otsus, kuidas keskkonnapiiranguid ja -tasusid määrata ja kui palju tõsta-langetada, mõjutab Eesti energiajulgeolekut. Euroopas on uue tasakaalu otsingud alanud. Kas ka Eestis?

3.

Eestil on mõistlik kasutada kohalikke ja kõige odavamaid taastuvenergia tootmise võimalusi. Taastuvenergiast toodetud elekter vajab praegu vähem toetust kui taastuvenergiast toodetud vedelkütus.

Taastuvatest allikatest elektri tootmisel on Eesti paljude riikidega võrreldes jälle aga eelisseisus: põhimõtteliselt oleks juba homme võimalik Eestis toota praegusest kaks korda rohkem taastuv­elektrit, ja teha seda odavamalt.