Aimar Ventsel: kas Venemaa-vastased sanktsioonid töötavad?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Etnoloogia­doktor Aimar Ventsel kirjutab rohkelt näiteid tuues, kuidas Vene eliit sanktsioonide tõttu kannatab. Iseasi, mispidi see kokku­võttes töötab.

Mõni päev tagasi sattus mulle ette Twitteris ringlev tabel, mis tõestas, et lääs reageerib Venemaa tegevusele Ukrainas vaid ähvarduste ja manitsustega. Selles tabelis polnud sõnagi Venemaa-vastastest sanktsioonidest, ja sellega peegeldas tabel väga hästi arvamust, mida ma olen kohanud ka oma tuttavate seas, et sanktsioonid on mõjutud ja sümboolsed.

Sama juttu on pidevalt (enne rohkem, nüüd märksa vähem, aga siiski) ajanud Vene meedia, kus sanktsioonide väljanaermine on varsti omaette ajakirjandusžanr. Sealjuures tuleb mainida, et Venemaa-vastaste sanktsioonide olemust ongi raske mõista, kui lugeda igapäevameediat. Teistsugune pilt avaneb, kui võtta ette majandusanalüütiline ajakirjandus (minu puhul ennekõike Forbes, Financial Times ja BBC majandusanalüütikud).

Üks tõsiasi, mida enamik sanktsioonide kritiseerijaid ja nende üle naerjaid kas ei tea või unustavad, on see, et nende taga seisab ennekõike USA. Seega riik, mis on edukalt läbi viinud vähemalt kaks majandusembargot (Kuuba ja Iraak) ning millel on välja kujunenud viisid ja moodused embargorikkujate karistamiseks. Arvestama peab ka sellega, et USA on maailma suurim majandus, ning vaevalt eriti palju (suur)ettevõtteid tahaks seal musta nimekirja sattuda.

Vene eliidi lapsed õpivad peaaegu eranditult lääne tippülikoolides ja nende külastamine on nüüd võimatu

Teatavasti on praegu tegemist kahe regiooni (USA ja Euroopa Liidu) kahte tüüpi sanktsioonidega. On koostatud nimekirjad, milles olijatel on viisakeeld USAsse ja ELi, koos sellega kaasaskäivate arvete ja kinnisvara külmutamisega. Teine kategooria on keeld ajada äri firmadega, mis on kas nende isikute valduses või milles neil on osadus. Mõlemal juhul paistab olevat tegemist süütute meetmetega, eriti on naerdud sissesõidukeelu üle.

Siin ei tasu aga unustada, et me räägime Venemaast. Kui ma nägin Vene televisioonist, kuidas nimekirja sattunud Vene kõrgametnikud kujutasid sanktsioone kui auraha, mille nad said truuduse eest Putinile, siis ma tunnistan, et lasin ennast alguses ära petta. Eriti veenev oli Vene peapropagandisti Dmitri Kisseljovi esinemine telekanalis Rossija24, kus ta väitis, et teda ei tõmbagi Euroopasse puhkama.

Ta tõi näiteks Tatarstanis asuva suusakuurordi või Jakuutia teemandikaevandused, mida on lastega palju huvitavam külastada. Ning muidugi ei olnud neil kellelgi ei raha välismaa pangas ega kinnisvara välismaal, selle oli Putin paari aasta eest ju ära keelanud! Mõtlema hakkasin ma alles hiljem ja aluseks oli jutuajamine ühe minu Moskva tuttavaga. Tegemist on inimesega, kes teenib raha nn korporativnike korraldamisega. Korporativnik on kinnine era- või firmapidu ja minu tuttava kinnitust mööda korraldavad Vene oligarhid neid eranditult välismaal – Pariisis, Los Angeleses, kus iganes, ainult mitte kodus.

Esiteks ollakse sellega kodumaise pressi silma alt väljas, teiseks – ja see on olulisem – välismaal on prestiižsem. Kes natukenegi on püüdnud tänapäeva Vene eliidi elustiilil silma peal hoida, see teab, et Londonis või New Yorgis šoppamine, Hispaanias suvitamine ning kuulsates Michelini tärniga tipprestoranides einestamine on nende elustiili osa. Nüüd on nad sellest aga ära lõigatud.

Kisseljov võib küll korra käia Tatarstanis suusatamas või Jakuutias puhkusereisil, ent pole kindel, et väljavaade olla sunnitud seda ka järgmisel aastal tegema rõõmustav on. Glamuuri ja luksusega harjunud Vene eliidil pole väljaspool ELi ega USAd erilisi «seisusekohaseid» puhkamisvõimalusi, hoopis vähe on neid aga Venemaal.

Vähe sellest. Kohe pärast märtsikuus väljakuulutatud esimeste sanktsiooninimekirjade avaldamist uurisid Briti ajakirjanikud välja, et paljudel nendel inimestel on tegelikult soliidsed korterid või majad Itaalias, Prantsusmaal või USAs. Lihtsalt, kui Putin käskis neil oma piiritagusest kinnisvarast lahti saada, siis kirjutati see laste-lähisugulaste nimele.

Tuletan meelde, me räägime Venemaast! Hiljuti käis Forbesist läbi uudis, et enam ei olda läänes ka täiesti kindlad, et sanktsioonialustel isikutel raha välismaa pankades ikkagi pole. Eriti käivat see Venemaa esiraudteelase Vladimir Jakunini kohta. Siia juurde tuleb veel tõsiasi, et Vene eliidi lapsed õpivad peaaegu eranditult lääne tippülikoolides ja nende külastamine on nüüd võimatu.

Majandussanktsioonidega on asi mõnevõrra keerulisem ja seega ka huvitavam. Üks põhjus nende efektiivsusest (või mitteefektiivsusest) mitteteadmiseks on see, et tegemist on üldjuhul suurfirmade tegevusega, mille vastu vähesed huvi tunnevad.

Kui just ei juhtu nii, et Helsingis muudetakse ära staadionikontsert, sest Ameerika kontserdiagentuur avastas, et staadioni omanikud on mustas nimekirjas. Juba sanktsioonide esimeses staadiumis kirjutas üks Financial Timesi analüütik, et tänapäeval piisab isegi pigem USA ähvardusest panna inimene musta nimekirja ning paljud firmad ja pangad muutuvad ettevaatlikuks. Lihtsalt keegi ei tea, millal selline inimene võib tegelikult sattuda musta nimekirja ja mis keelud kaasnevad sellega teiste jaoks.

Igatahes on sellise inimesega seotud kontsernile raha laenamine või ettevõttega koostöö tegemine kahtlane, järgneda võivad trahvid, raha kinnikülmutamine jne. Sellepärast soovitas FT panna Vene firmadega lepinguid sõlmides nüüdsest lepingusse klausel, mis vabastab Vene partneri sanktsiooninimekirja sattumisel välismaa partneri kohustustest tema ees. Lisaks vajavad suurettevõtted pidevalt krediite, et finantseerida omategevust ja laienemist. Johtuvalt sellest oli Jaapani pankade hiljutine otsus ajutiselt mitte ühelegi Vene ettevõttele laenu anda siiski tähtis sündmus finantsmaailmas.

Majandussanktsioonide (ehk siis ärikeelu) kehtestamise olulisust näitab kasvõi see, et mitmed Vene suurettevõtjad müüsid maha oma osaluse või suisa firmad niipea, kui sanktsioonid välja kuulutati. Need mehed võivad olla külmaverelised mahhineerijad, ent rumalad nad ei ole.

Teinekord ei aita aga isegi osaluse müümine, nagu näitab lugu ühe maailma suurima energiahiiuga Gunvor. Kontserni enamusomanik Gennadi Timtšenko müüs rutuga oma osaluse äripartnerile maha, ent kontsern on ikkagi ameeriklaste mustas nimekirjas. Põhjuseks oletus, et Putinil endal on osalus ettevõttes, ja niikaua kui ettevõte ei tõesta vastupidist, jääb Gunvor musta nimekirja. Gunvor võitleb rehabiliteerimise nimel alates märtsist, ent edutult.

Seega võib vastata jaatavalt pealkirjas püstitatud küsimusele, kas Venemaa-vastased sanktsioonid töötavad. Kas tegemist on piisavalt radikaalsete sanktsioonidega,x on juba teine teema. USA teatas kohe alguses, et eesmärk pole torpedeerida Venemaa majandust, vaid anda õppetund Putini lähikonnale. Lääne analüütikud on aga avaldanud arvamust, et sanktsioonid ei pruugi Vene eliiti Putinist mitte lahutada, vaid panna neid presidendi ümber koonduma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles