Ma olen alati püüdnud kasutada iga vaba hetke liikumaks mööda suvist Eestimaad. Oma silm on kuningas. Kõik siin on pidevas muutumises. Eelkõige inimesed. Need, kes väidavad, et Eesti läheb vales suunas, on kas pimedad või valetavad küüniliselt oma isiklikes huvides. | | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | conzalez
On kaks igikestvat asja.Esimene riigi tagant varastamine ja teine Langi katkematud ideesähvatused.
L:To Eterniit
Paistab, et Sa oled maaelust stressi saanud millegi pärast, kahju, et Sa asju nii must-valgelt näed....
|
|
Ent on üks asi, mida me pole suutnud 15 aasta jooksul lahendada. Või oleks ehk õigem öelda 14 aasta jooksul, sest tegelik iseseisvus tuli ju alles krooni tulekuga. See on meie külade väljanägemine. Lugematud silikaattellistest laudad, kuivatid, eterniidist kokkuklopsitud hiigelküünid, silo- ja sõnnikuhoidlad, töökojad ja muu nõukogude «pärand». Arvatavasti ei ole enam ainsatki terve mõistusega inimest, kes julgeks väita, et see rämps oleks kellelegi vajalik rahvatulu tootmiseks. Kogu see saast mitte ainult ei riiva silma, vaid reostab keskkonda kõige otsesemas tähenduses. Aga ta mürgitab ka meie hinge. Hävitab ilumeelt ja tahet muuta oma küla elukeskkonda paremaks. Ma ei usu, et inimesed, kes päevast päeva peavad neist lagunevatest tondilossidest mööda liikuma, on nendega harjunud. Pigem võetakse nende olemasolu kui mingit paratamatust, millele hammas peale ei hakka. Taastame lammutusmaleva Sama kehtib ka endiste sotsialistlike suurmajandite keskustesse ehitatud kahe- ja kolmekorruseliste kortermajade kohta. Enamik neist on räämas. Elanikele endile käib nende korrastamine üle jõu, sest juba nende hädapärane ekspluateerimine on mõttetult kallis ja pangale selliste eluasemete tagatiseks pakkumine renoveerimislaenu saamiseks on üsna perspektiivitu. Pole saladus, et maal liigub suurel kiirusel ja hulgakaupa poliitikuid, kes omal ajal selle jama kokku ehitasid. Ma ei süüdista neid, sest aeg oli teine ja majandusmehhanism sootuks nüüdsest erinev. Aga nutulaul, et oleks nende tahe ja tegemine ka täna, loodaks selle saastaga eesti rahvale paremat elu, on lihtsalt vale. Ma teen ettepaneku asuda eespool kirjeldatud rämpsust kiiremas korras vabanema. Kui külast kaovad eterniidist küün ja valgest tellisest tühjalt seisev laut, muutub ka inimeste hingeseisund ja olemine. Praegu on inimesed, kes omal ajal need laudad ja kuivatid koos lagunevate masinatega kellegi «targal soovitusel» enda omandisse said, nendega hädas. Seejuures on isegi maa hind koos seal paikneva saastaga madalam kui ilma selleta. Euroopa Liit annab meile selle ettevõtmise jaoks ka kõvasti raha. Samuti on raha keskkonnainvesteeringute keskusel, omavalitsustel ja riigil. Küsimus on korralduslikus mehhanismis. Ma pakun välja, et selle töö teeksid suures osas ära praegused tudengid, kes sellega lunastaksid ka oma isade ja emade patud oma maa ja laste ees – olime ju meie need, kes aitasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas selle keskkonnareostuse tekitamisele kaasa. Niisiis – taastame üliõpilasmaleva. Priit Hõbemägi pakkus sellele isegi aastaid tagasi nime välja – Eesti Üliõpilaste Lammutusmalev. Vaatamata patule, mis lasub EÜE hingel meie külade praeguse väljanägemise näol, oli tegu organisatsiooniga, millel oli tohutu roll eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate teise poole sündmustes. Kõlagu paatoslikult, kuid olen veendunud, et EÜE loodud inimestevaheline võrgustik pani aluse krooni kehtestamisele järgnenud rahvusliku majanduse ülesehitamisele. Sellele, mis meie lastel võimaldab juba elada inimväärset elu. Taastuv üliõpilasmalev (või EÜL) ei peaks piirduma vaid lihtsa kangi- ja labidatööga. Lahendada tuleb ju kümneid ärilisi ja tehnilisi küsimusi. Suur osa sellest rämpsust on eraomandis ja eraomanik on eelkõige huvitatud oma omandi väärtustamisest. Mitte ainult labidatöö Kas lammutatavatest objektidest saab materjale, mis on taaskasutatavad, ja kuidas ja kellele neid realiseerida? Kuidas toota uut materjali, eelkõige teedeehituseks vajalikku killustikku? Kas objektide infrastruktuur on kasutatav näiteks uute elamute rajamiseks, mis annaks omanikele tublisti motivatsiooni osaleda tegevuses oma vahenditega? Kogu ettevõtmine ei tohiks olla üksnes Euroopa Liidu ja Eesti maksumaksja raha sirgeks löömine prügimägede kasvatamisega, vaid just nüüdisaegse säästva ja jätkusuutliku majanduse tekitamine. Näidake, mida oskate! Tänane niinimetatud võitjate põlvkond on juba või kohe jõuab kuuekümnendatesse eluaastatesse. Keegi peab esitama meile väljakutse. Seda saab teha üksnes koostöös. Koostööks on vaja inimesi tunda. Koostöövõrgustikud ongi tsiviilühiskonna tunnus. Eelmise sajandi lõpukümnenditel oli Eestis erinevalt muust Nõukogude Liidust olemas võrdlemisi tugev tsiviilühiskonna alge. Oma panuse andsid sinna kindlasti ka malevad, nii EÕM kui ka EÜE. Nüüdseks on EÕM taastunud ja olen õnnelik, et mul õnnestus anda selleks ka oma väike panus. Tuleb välja, et EÕM on võimalik ka täiesti vabas kapitalistlikus ühiskonnas. Ei näe ainsatki põhjust, miks sama ei võiks kehtida tudengite puhul. Euroopa Liidu fondid ulatuslikuks kodumaa kaunistamiseks avanevad 2007. aastal. Praegu oleks õige hetk tegelda ettevalmistustega. Miks ei võiks praegused kahekümneaastased öelda: Plats puhtaks! Kogu nõukogude saastast. Ja muide, juriidilisi takistusi pakutud idee realiseerimiseks ei ole. |
