Kodukassidest on Valeria Ränik kirjutanud varemgi («Ülejõel, Kassilaiu pealinnas», 2000), huvi ja armastuse tärkamine metsakiisu vastu on loogiline samm edasi. Kirjaniku uues raamatus «Väike ilves, Suur Murr ja teised» on peategelaseks ilves, kuigi leidub ka mitu omapäraselt nähtud kassi. Miks just ilves, selleks on mitu põhjust.

Ilvese rehabiliteerimine

Ränik on märganud, et lasteraamatutes kujutatakse küll jäneseid, kitsi, rebaseid ja hunte-karusid, ent ilvest vaid haruharva. Seda meie metsade ainust kaslast, hämarikulooma (see pole poeetiline kujund, vaid looma tegevusaktiivset aega märkiv teaduslik termin) lihtsalt ei tunta.

Pikka aega ei osanud teadlasedki temast midagi asjalikku öelda. Rahvajuttudes omistati ilvesele koletuid veretöid. Ta murdvat mets- ja koduloomi lihtsalt tapakirest, kargavat ohvrile puu otsast selga ja ründavat inimest (haavatuna või poegi kaitstes teeb seda iga loom).

Veel mõnikümmend aastat tagasi levitas rahvasuu õudusjutte marjulistest või seenelistest, kelle ilves maha murdnud ja viimse kondikeseni nahka pistnud. Tänaseks on teadlased tõestanud, et kõik need jutud on alusetud. Aga kui paljud meist sellegipoolest teavad tõde ilvesest?

Võikski öelda, et Valeria Räniku uudisteose üks eesmärke on ilvese rehabiliteerimine, kuigi tegemist pole aimeraamatuga, mis küll ka varsti ilmumas.

Vapper naine on koos oma lastega viibinud sügis- ja kevadtalvises metsas öistel uurimisretkedel, et kohtuda ilvestega ja jälgida nende toiminguid. Samuti käis kirjanik loomapargis puuriilvestega sõprust sobitamas ning tal läkski korda võita loomade usaldus, nii palju kui see läbi piirdevõrgu õnnestus.

Möödunud aasta novembris tõi Valeria Ränik Elistvere loomaparki näljast ja külmast nõrkemas ilvesepoja, kuid mõne päeva pärast loom suri (või surmati marutaudihirmus). Hilisematest uuringutest selgus, et marutaudi ega mõnd muud tõsisemat viga polnud.

Väikese ilvese ema olid jahimehed ilmselt maha lasknud (kuigi poegadega emailvest on keelatud küttida) ja loomake tuli viimases hädas pargiilveste juurde. Viiekuune ilvesepoeg pole veel valmis iseseisvaks eluks, ilma emata ta hukkub.

Uurimuste põhjal on teada, et igast kümnest ilvesepojast saab täiskasvanuks vaid üks-kaks.

Niisugune ongi Valeria Räniku uue raamatu kõige vapustavama jutu «Väike ilves ja mitu ema» tõsieluline alus.

Lähikontakt ilvesepojaga, mida kirjanik nimetab talle osaks saanud looduse suurimaks usaldusavalduseks, on jätnud talle kustumatu mulje. Aga ühtlasi ka leina ja kahetsuse, et katse looma päästa ebaõnnestus. Traagilise saatusega ilvesepoegadest räägib Ränik veel teisteski juttudes.

Eluks saanud muinaslugu

Muinasjutud kasvavad ikka välja tõsielust, nii ka nüüd. Väikese ilvese lugu on saanud Valeria Ränikult muinasjutuvormi, saavutanud seeläbi kunstilise kandvuse ja emotsionaalse mõju, mis jõuab paljude lugejateni ruumis ja ajas.

See pole lihtne lastejutt, vaid keerulise struktuuriga, mitut tasandit ja adressaati silmas pidav lugu. Mõnikord on ka kogemustega lugejal autori fantaasialennuga raske kaasas käia - peab oskama süveneda ja märkama iga vihjet ning detaili.

Leiame sellest jutust neutraalset autoriteksti, loomade mõttekõnet, väikese ilvese sisemonolooge ja vestlusi suguvendade ning teiste loomadega, aga ka Temaga, kahejalgsega, kes on pooleldi ilves, pooleldi inimene. Igatahes isik, kes mõistab loomi ja oskab nendega suhelda.

Tema on üks osa kirjanikust endast, mõneti autori teisik ning võti kirjaniku enese mõistmiseks. Võõras asjalike kodanike seas, tundlikum ja mõistvam kui ümberkaudsed, ehk isegi teadjanaine - sellised inimesed kuuluvad ikka ennemini looduse juurde ning tunnevad end orbudena linnastunud tarbijaühiskonnas.

Nii tunneb Tema, nagu oleks väike ilveski oma laps.

Tunnistan, et pole ammu midagi nii liigutavat lugenud.

Raamat

Valeria Ränik

«Väike ilves, Suur Murr ja teised»

Tartu 2003

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5