Nad istusid perega koos ja arutasid, kas rääkida see lugu algusest lõpuni ära. Nad otsustasid rääkida. Iseenesest polnud Ülo Jürgensoni (72) elus midagi väga erakordset. Tema panus Eestile on kuus tublit last ja nüüd juba ka lapselapsed. Ta pidas talu, aga selle toodangut enam ei vajatud. Ka Ülo tervis oli läbi ja siis tegi mees 7. veebruaril seda, mida on teinud paljud eesti mehed enne teda.
Ometi kannavad lood Ülost minu jaoks sellist vaimsust, mis on koos kõigi oma plusside ja miinustega kadumas minevikku. Selles vaimsuses puudub ärimehele või poliitikule omane libedus ning kõike juhib usk, et tööd tehes tuleb ka õnn ja armastus. Eelkõige tuletab Ülo mulle ja paljudele teistelegi meelde meie isasid ja vanaisasid. Istume vana talumaja köögis, pereema Maila võtab ahjust välja aurava rabarberikoogi ja pakub selle juurde kohvi.
Ülo poeg Raivo: Vanaisa sai selle 16,6-hektarilise talu ostuõiguse riigilt pärast Vabadussõjas osalemist. Kui ta vanaemaga abiellus, kinkis äi veel viis hektarit juurde. Tolle aja kohta oli see korralik talu. Isa ostis nüüd, uuel ajal veel seitse hektarit metsa juurde.
Isa oli taluperemees sisuliselt juba kolmeaastaselt, sest vanaisa sai sõja (Teise maailmasõja – toim) algul juhuslikust kuulist surma. See kõik jättis isa iseloomule väga tugeva jälje. Ta oli väga kinnine ja vahel ka järsk oma ütlemistes.
Ta käis kolmeaastaselt loomadega karjas – tegi alati selliseid töid, mida oma vanuses vähegi teha suutis. Nõukogude ajal töötas ta sovhoosis, aga kogu selle aja pidasime me siin ka ise loomi.
Ülo lesk Maila: Meil oli loomi täpselt niipalju, kui riik lubas kodus pidada. Mul oli õpetajana poolteist kohta, pluss siis lehmade lüpsmine ja muud tööd. Ega mõnel öösel magama ei saanudki. Olid ka sead, lambad ja kanad. Lapsed kasvasid ja raha oli vaja.
Kui Eesti riik taastati, oli meil selline tunne, et nüüd alles hakkame toimetama selle taluga. Küsisin Ülolt umbes aasta tagasi, miks sa ikkagi selle talupidamise kasuks otsustasid, aga tema vastas, et ta ei oska muud. Tegelikult oli ta elu jooksul õppinud palju erinevaid ameteid, tal olid ka elektrikupaberid.
Raivo: 80ndate lõpp ja 90ndate algus tundus päris hea aeg ja isa suutis alustuseks vajaminevad masinad hankida. Pealekauba töötas ta talu kõrvalt näidismajandis. Ta ostis majandist osakute eest masinaid, mis pidid minema mahakandmisele.
Tema põhimõte oli see, et ta ei tahtnud kunagi laenu võtta. Teiseks puudus siin arenemisvõimalus, puudus võimalus maad juurde osta, sest igal pool ümber on Tartu Agrole riigi poolt antud maad. (Enamikus omavalitsustes oli 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate lõpus maa erastamine riigilt üsna hõlbus ja soodne, erandiks oli Tähtvere vald, kus maa anti võileivahinnaga ja pikaks ajaks riigiettevõttele Tartu Agro, seejärel erastati ka ettevõte endistele sovhoosijuhtidele – N. N.)
Maila: Ta ütles, et meie maast jagub küll äraelamiseks, aga rahateenimiseks on seda liiga vähe. Peale selle kurtis Ülo alati, et tema ei ole ärimees.
Raivo: Põllumajanduse muutused tõid endaga kaasa vajaduse mõelda nagu ärimees. Ta võis tööd teha, aga müügimehe soont temas polnud.
Siis koondati isa Tartu Agrost 1997. aastal ära ja ta müüs kodust piima. Sealt tuli tema ainuke raha. Isa oli õnnelik, kui õnnestus kolm liitrit päevas maha müüa.
Maila: Mina käisin koolis õpetajana tööl, nii et päris rahata me ikka polnud. Ülo ütles, et naine peab teda üleval. Aga mina nii ei arva – olen alati pidanud väga raskeks tööks just seda tööd, mida kodus tehakse.
Raivo: Kõik tema põllumasinad olid Vene masinad. Välismaa abina ta vist sai annetusena ühe kergkultivaatori.
Maila: Sel ajal, mil Eestisse annetati välismaa tehnikat, seisid meie talu asutamist puudutavad paberid vallavalitsuses sahtlipõhjas. Asjad ei liikunud, sest me polnud nõus loobuma oma maast, mille peal oli meie laut.
Raivo: Siin vallas tehti kõik selleks, et inimesed oma maid tagasi ei saaks.
Maila: Ülo kuivatas Tartu Agros oma vilja ja tal oli kangesti see mentaliteet, et need seal on tema vanad sõbrad, kes teda aitavad. Samas tõmbasid nad tal naha üle kõrvade.
Raivo: Ta viis kuivatisse kuivatamiseks toiduvilja, aga tagasi sai söödavilja, mida ei või isegi loomadele anda. Kuivatamistasud olid samuti meeletult kõrged.
Maila: Lisaks arvutati maha mingid tohutud kuivatikaod. Saime aru, et talle tehti meeletult liiga, aga ta ei tahtnud seda endale tunnistada. Meil ei olnud ka valikut.
Raivo: Meil endal ei olnud kuivatit. Ta tahtis kuivati ostuks toetust taotleda. Toetuse saamiseks oli vaja omafinantseeringut, aga korraga polnud isal võimalik sellist summat välja käia. Lõppkokkuvõttes oleks ta pidanud talukoha panti panema, aga tema ütles, et seda ei tee ta kunagi.
Maila: Tegime siin ise kohupiima, mis siis, et see on Euroopa Liidus ebaseaduslik. Mina müüsin töökaaslastele ja tuttavatele. Tegin ise ka võid – mul on vändaga võimasin. Ikka püüdsime kuidagi ja midagigi teha. Ka pindalatoetused andsid mingit raha.
Raivo: Need andsid võime eksisteerida. Toetus aitas ära elada, aga seda raha ei tekkinud, et oleks võimalik midagi investeerida. Isa kogus mitu aastat raha, et osta heinaniiduk. Selleks ostis ta RMK oksjonitelt raielanke ja töötas neid üles. Saadud raha eest sai ostetud ka vana Vene kombain.
Maila: Jutt, et peaks talupidamise ära lõpetama, oli igapäevane.
Raivo: Eks ta siis ohkas, et kellele seda ikka vaja on. Tegelikult oli seda vaja talle endale, sest isa ei osanud töötegemiseta elada. Eks meiegi tegime maast madalast tööd. Kõige rohkem vatti said ikka vanemad vennad-õed. Hakkasin traktoriga igapäevaselt tööle 12-aastaselt. See oli osa meie elust.
Maila: Tööd on nad pidanud kogu aeg tegema. Indrek istus juba viieaastasena traktoriroolis.
Raivo: Üks paremaid aegu saabus jälle 1990. aastate lõpus, kui isa sai müüa piima Tiit Veeberi Kavastu meiereile – siis oli talu tõepoolest plussis. Laudas oli toona lausa 13 veist.
Maila: See oli meie õnn, aga kui meierei suleti, siis oli see hukatus. Suuri meiereisid meie piim ei huvitanud. Siis me müüsime lehmad ära ja lauta jäi üks lehm.
Raivo: Ühe lehma piim jäi ikka üle ja isa otsis linnast kliente. Ta võttis laboritest kõik vajalikud proovid ja ainus seaduserikkumine oli see, et tänaval ei tohi piima müüa. Ülejäänud piima tegime kohupiimaks. Pliidi peal oli kaks neljakümneliitrist tünni ja nendes tegime kohupiima.
Ta lootis, et võib-olla keegi poistest võtab selle talupidamise ikkagi üle. Kaks vanemat venda olid talle oma «ei» juba öelnud, niisiis lootis ta minu peale. Meil oli igasuguseid jutuajamisi, aga mina olin see, kes aitas tal lehmi elusloomadena maha müüa, et nad ei läheks lihtsalt tapamajja. Viimased loomad said müüdud kolme aasta eest.
Maila: Suvel saab kolm aastat sellest, kui tal lõhkes kaksteistsõrmiksool – pärast seda tuli kõik ära lõpetada.
Raivo: Ta oli ise oma tervise kõige suurem õnnetus (nüüd tuleb kohe öelda, et Ülo ei liialdanud kunagi alkoholiga – N. N.). Ta ei jälginud tööohutust ja sai sellega tihti mööda näppe.
Maila: Ei maksa rääkidagi sellest, palju tal traumasid oli! Neid oli ikka nii tihti. Isegi pärast viimast õnnetust tahtis ta lehmad jälle tagasi osta, kui veidikegi kosus.
Raivo: Samas, see loomadest loobumine hävitaski ta. Ta ei osanud olla tegevuseta. Talle meeldis teha suuri asju, näiteks põldu künda. Seal näeb tulemust. Aga niisama nokitsemine talle lõpus enam ei istunud.
Maila: Eks ta istus tugitoolis, luges, vaatas televiisorit. Lõpuks istus-luges-vaatas-luges-istus vaatas ja siis oligi kõik.
Raivo: Ta kartis kõige rohkem elus voodihaigeks ja nelja seina vahele jäämist. Aga ta oli teist talve järjest toas. Tal oli enne kohustus, aga nüüd enam seda kohustust polnud. Ta oli elanud terve elu nii, et kogu aeg on ees rohkem töid kui need, mis juba tehtud.
Maila: Ta rääkis juba abiellumise järel, et tema ei kavatse jääda teiste tõsta – kui tema tunneb, et enam elada ei jõua, siis tema läheb. Aga kui 40 aastat kuulad, ega ei võta seda juttu enam väga tõsiselt.
Maila: Ametnik ei jaganud ära, mis temaga juhtunud on.
Raivo: Ametnik sai väga hästi aru, mis on juhtunud. Leidsin ise Jõgevamaalt ühe kontakti, kes isa nõustas, sest muidu oleks isalt kogu varem makstud toetus tagasi nõutud.
Raivo: Kui tänavu oleks olnud sama lumine talv kui mullu, läinuks isa metsa puid tegema või traktoriga lund lükkama – see oli tema talvine meelistegevus. Aga talve ei tulnud ja isal polnud midagi teha.
Maila: Ta vaatas neid seriaale ja üks tema viimaseid ütlemisi oli, et kui elu pole selline, nagu mina tahan, siis pole mõtet elada.
Raivo: Mehed tunnevad, et neid ei ole enam vaja. Eks tal olid ka terviseprobleemid, aga isa viis lõpuni teadmine, et teda pole enam senisel kujul vaja.
Meil kõigil on sellest siiani väga raske. Meie, tema lapsed, elasime juba oma elu. Aga tema lapselapsed vaatasid talle alt üles, nad jumaldavad teda. Minu poiss on tohutu traktorifänn ja talle oli tohutu elamus, kui ta sai vanaisa süles traktoriga sõita.
Me oleme väga kurvad.
Maila: Me oleme õnnetud.
Raivo: Ta jättis kirja, et katsuge minust aru saada ja ma ei jõua enam. Ja viimane kiri on siin külmkapi peal.
Maila: «Anna sigadele süüa ja juua!» Mulle oli ka kiri, aga sellest ma ei räägi. Ma ise ei lugenud seda isegi läbi – tütar luges ette.
Raivo: Ta jättis kirja ka vennale. Hea, et ta tegi seda siin oma kodus, mitte kuskil metsas. Mul on kahju, et me ei suutnud talle anda piisavalt põhjust selles ilmas jätkata.
Tema arust oli võimalikult humaanne valida lahkumiseks reede. Lastel ja emal oli siis kaks päeva, mil nad ei pidanud teistega suhtlema. Ta valis päeva, kui lapselapsed pole kodus. Ta tegi selle ebameeldiva ürituse enda arvates meie jaoks nii lihtsaks, kui vähegi oskas.
Raivo: Isa käis sama päeva hommikul ja kandis vennale matuseraha üle – midagi ei jäänud meie kanda. Ta oli keetnud seakartuli pikaks ajaks ette.
Maila: Ahjud olid köetud, puud olid mulle toodud terveks nädalaks valmis, kõik oli tehtud.
Oleks ma osanud arvata, et tal on depressioon ... Oleks ma lugenud kõiki neid artikleid ... Inimene ei saanud magada hästi, kurtis, et und ei ole. Aga ta ei oleks ka ise arsti juurde läinud, ta oli uhke inimene!