Pole kerge tulla kaugelt võõrale maale väikseid poisse-tüdrukuid kantseldama. Selle loo autor teab seda oma kogemusest. Ja leiab kinnituse.
Euroopa mees Eesti lasteaias
31. mai 2014, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adrian avab mulle Saue lasteaia Kalli Kalli ukse nagu maja peremees. «Tule sisse!» Siin on mitu korrust ja kõik on miniatuurne. Kõik, välja arvatud Adriani naeratus laste kisa keskel.
Kuigi selles naeratuses on kohmetus, kui lapsevanemad omavahel rääkima hakkavad, sest Adrian Ormaechea eesti keel jääb kolmeaastase tasemele. Nii vanad on vanimad lapsed, keda ta kasvatab.
On näha, et ta püüab pingsalt aru saada, kui lapsevanematega räägin.
Üks neist ütleb, et kui ta kuulis, et tema last hakkab kolm korda nädalas hoidma 20-aastane hispaania poiss, vilksatas ta peas: «Mis mõtted võivad olla noorel mehel… miks just meesterahvas?»
Esimene ehmatus läks üle.
Kolmeaastane Emil Franclin turnib mööda Adriani põlvi üles, surub hispaanlase põlvedel jalad sirgu ja teeb suu lahti, nagu oleks ta Everesti tipu vallutanud.
Laste seltsis paistab, nagu oleks Adrian sama vana ja räägiks sama keelt – seda universaalset «elu on mäng» – keelt.
«Kõrvalt vaadates võib tunduda, nagu oleksin pooletoobine, aga ma ei taha selle peale mõelda,» ütleb ta.
Poisid kehitavad õlgu
Algus oli raske, sest ligi 20 last ei kuulanud hispaania poisi sõna. «Nad jooksid mu eest ära.»
Siis katsetas ta uue taktikaga: ajas nad naerma ja püüdis olla nende sõber, mitte kamandaja. «Ma ei karista lapsi. Ainult siis, kui olen väga väsinud. Kui näiteks keegi teist lööb. Siis panen nad pingile istuma.»
«Turnime!» sikutab tüdrukutirts Adriani käest. Hispaanlane kõnnib vaikides trepist üles. «Turnime, turnime!»
«Mida ta ütles?» küsib ta siis.
Ta ei plaaninud Eestis meediaõpingute kõrvalt kasvatajaks hakata. See lihtsalt juhtus nii, Hispaania saatkonnast pakuti.
«See ei ole raske. Nad tahavad ainult mängida ja et neil lõbus oleks,» räägib Baskimaalt pärit Adrian. «Üritan nii teha, et nad õnnelikud oleksid, aga ka neile asju õpetada ja näidata.»
Algul rääkis ta ainult hispaania keeles, nagu kokku lepiti, aga sellest ei tulnud midagi välja.
Mitteusaldavad emad
Kui ma Hispaanias lapsi hoidsin, anti ka mulle samasugune ülesanne. Pidin lastega vaid inglise keeles rääkima. Aga need kolm poissi, keda hoidsin, ei olnud tavalised hispaanlased, vaid andaluuslased. Raske on õpetada uut keelt inimestele, kes on veendunud, et nende aju on teise struktuuriga. Sellisega, mis võõrkeeli ei töötle.
«Koristage tuba ära!» ütlesin poistele inglise keeles. Nad kehitasid õlgu. Millegipärast said nad siis küll aru, kui jalgpalli mängima kutsusin.
Ostsin sõnaraamatu ja hakkasin näpuga järge ajama. «Poisid, vamos…a…limpiar!» («Hakkame…koristama!»)
Adrian, kes veedab Saue lasteaias umbes 20 tundi nädalas, ei käi sõnaraamatuga ringi, vaid õpib keelt mängides. «See oli väljakutse, aga tegelikult toimis. Mul ei olnud mingeid ootusi.»
Algul ei kuulanud lapsed Adriani üldse. «Nad ei ole rumalad,» ütleb ta. «Nad teesklesid, et ei saa minust aru, ja ütlesid hiljem teistele kasvatajatele, et Adrian ei öelnud neile, mida tegema peab.»
Ta tunnistab, et oli ka ise ebakindlam. «Erinen neist, keda nad on harjunud austama ja kuulama,» räägib Adrian, kes ei ole ise lasteaias käinud.
Mul oli täpselt samuti. Isegi kui naabrinaised ei lubanud esimesed kolm kuud oma lapsi minu valve all parki. «Mingi noor blondiin, mida tema ka lastekasvatamisest teab? Ei oska keeltki korralikult,» mõeldi, ja neid mõtteid ei hoitud saladuses. Lapsed rääkisid selja taga rumalusi, et katsetada, mis hetkel ma aru hakkan saama.
Naabrinaised võtsid mu omaks alles pool aastat hiljem, kui nägid, et meie vahel on ainus erinevus see, et sündisin teisel pool Euroopat. Ka mina väsisin ja rõõmustasin täpselt nagu nemad. Ja Hispaania lastest hoolisin kui oma väikevendadest. Aasta lõpuks lahendasime lastega koos koduseid ülesandeid ja naabrid kutsusid mind sünnipäevapidudele.
Nüüd, aastaid hiljem, kui neil külas käin, elavad need pereemad täpselt samasugust elu, mida täidavad igapühapäevased käigud kirikusse ja igaõhtused istumised küla keskel väljakul. Ainult et selles külas oskavad kõik öelda «Tere!» eesti keeles. Nii nagu Kalli Kalli lasteaia lapsed teavad hispaania keeles värve.
Ma sain visata pilgu Hispaania pereelule, nii nagu Adrian sai sõbraks kõige siiramate ja vahetumate eestlastega – lastega. Ta ütleb, et Hispaania ja Eesti laste vahel ei ole mingit vahet. Aga millal see vahe siis sisse tuleb? Eesti lastega jookseb ta ringi kui parimate sõpradega, omavanuste eestlaste seas on tal aga vaid üksikuid sõpru. Enamik tema sõpradest on teised Erasmuse õppeprogrammiga Eestisse tulnud välismaalased.
«Loomulikult on eestlased külmad,» ütleb ta kõhklemata. «Samas on nendega lihtne rääkida. Isegi kui nad on külmad ja ei naerata.»
Lahkumise mõtted
Tööpäev saab läbi. Tõmbame jalanõud jalga ja astume jahedasse kevadõhku. Adrian: «Ma ei ole kunagi oma elus nii valge olnud! Siin ei olnud talvel kordagi päikest!»
Ja alles siis märkan, kui tagasihoidlikuks ja tõsiseks ta lastest eemal olles muutub. Adrian läheb lähipäevil Hispaaniasse tagasi.
«Ma jään kõige rohkem seda lasteaeda taga igatsema,» lausub ta. «Peod on ju igal pool samasugused.»
Rongis teel Tallinna tunnistab Adrian, mis teda kurvastab. «Ma arvan, et nad unustavad mu kohe, kui lähen. Mina ei mäleta sellest ajast midagi, kui nendevanune olin. Ehk nende alateadvusse midagi ikka jääb...»