Täna avaldatud Saar Polli uuring näitas, et eestlased loovad oma usku üksikutest märkidest, uskumustest ja ideedest. Üldiselt valitseb usuasjus üsna suur segadus.
Eestimaalased loovad omaenda usku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervelt 31 protsenti usku väga oluliseks pidavatest inimestest ei poolda ühtegi konkreetset religiooni ega kirikut, vaid järgib oma usku, selgus täna tutvustatud Eesti Kirikute Nõukogu ja Saar Polli religiooniuuringust.
Usku väheoluliseks pidavatest inimestest pooldab oma usku 45 ja usku üldse mitte oluliseks pidavatest inimestest 41 protsenti. End mitte usklikeks, vaid religioosse ja spirituaalse huvilisteks pidajaid on vastavalt 41, 36 ja 21 protsenti.
Üle poole usku eriti tähtsaks pidavatest inimestest ei kuulu ühtegi kogudusse. 42 protsenti usku eriti tähtsaks pidavatest inimestest ei loe piiblit ning 26 protsenti ei võta osa ka jumalateenistustest. 28 protsenti end väga usklikeks pidavatest inimestest käib kirikus vaid kord-kaks aastas.
Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone pidas pilti mitmetahuliseks ja segaseks, kuid hindas uuringut oluliseks tagasiside ja mõju teadasaamiseks.
Soone sõnul on väga segane inimeste arusaamine mõistetest nagu usk ja uskumine ning avaldas lootust, et järgmised uuringud täpsustavad, mida inimesed nende all mõtlevad.
Andrus Saar seletas usulist segadust Nõukogude ajaga, mis vägivaldselt katkestas usulise traditsiooni.
Inimestel on sellele vaatamata vajadus kuulumise, usu ja kõrgema jõu järele, mida püütakse rahuldada üksikutest märkidest omaenda usku luues. Saare sõnul otsivad inimesed tuge, midagigi püsivat pidevalt muutuvas maailmas.
«Oma usu loomine on alternatiiv olukorras, kus mujalt seda tuge või püsivat ei leita,» rääkis ta. Saar tõi välja näiteks majanduskriisi mõju – rasketes oludes pöörduvad inimesed rohkem kiriku ja iseenda poole, samas kasvab enesetappude arv.
Riigi majandusraskuste korral pöörduvad inimesed teiste institutsioonide, nagu pere, haridus ja kirik, poole. Saar pidas Eesti ja teiste vaesemate riikide eripäraks, et kirikul nähakse eelkõige vaesusesse ja probleemidesse sattunud inimeste abistamise ülesannet. Sotsiaalabisüsteemi arenedes see muutub.
Saar märkis, et mõju on vastastikune ning muutuv maailm, keskkond, tehnika ja väärtused mõjutavad ka neid inimesi, kellele usk on väga oluline.
Uskujad usuvad rohkem paranähtusi
Usku eriti tähtsaks pidavad inimesed kalduvad uskuma kõiki paranähtusi rohkem kui usku üldse mitte oluliseks pidavad inimesed. Nii on usku väga oluliseks pidavate inimeste seas väga levinud ka karmasse, selgeltnägemisse, vaimudesse, esivanemate hingedesse, ravitsejatesse, kaitseinglitesse, kõrgemasse energiasse, ennustamisesse, saatusesse, astroloogiasse, talismanidesse, reinkarnatsiooni ja maagiasse uskumine. Neisse nähtustesse uskumises on vahed peaaegu sama suured kui kristlike kontseptsioonide nagu palvete abil tervenemise, isikulise Jumala, Jumala ja maailma ühtsuse, paradiisi ja põrgu ning hinge surmajärgse eksistentsi küsimustes.
Usku väga oluliseks pidavad inimesed olid sallivamad ka teiste religioonide suhtes. Usku väga oluliseks pidavad inimesed nõustusid täielikult või pigem väitega (54 protsenti), et püüavad saada paremaks inimeseks. Usku üldse mitte oluliseks pidajad nõustusid täielikult või pigem väitega, et ennast muuta ei saa ning sellisena tuleb elus läbi lüüa (60 protsenti).
Paradoksaalsel kombel on kaheksa protsenti inimesi, kes peavad usku üldse mitte oluliseks, ent ometi usuvad paradiisi ja põrgut. 14 protsenti usku ebaoluliseks pidajatest usuvad isikulist Jumalat, 18 protsenti uskus tegude mõju surmajärgsele saatusele, 15 protsenti Jumala ja maailma ühtsust, 26 protsenti kehast eraldi eksisteerivat hinge, 30 protsenti inimhinge surmajärgset eksisteerimist ja 46 protsenti kõrgemat väge või energiat. Lisaks nõustus 22 protsenti inimestest, kes ei pea usku üldse oluliseks, väitega, et Jeesus oli Jumala poeg.
Usku väga tähtsaks pidavatest inimestest 43 protsenti kirjeldas end usklikuna. Kurioossel kombel nimetas neist 9 protsenti end usu suhtes ükskõikseks ning ligi 4 protsenti ateistidena. Usku üldse mitte oluliseks pidajate seast kirjeldas 9 protsenti end uskliku või usu poole kalduva inimesena.
Andrus Saare sõnul saab kõige selgema pildi inimeste kirikus käimise sageduse järgi. Neile inimestele on kiriku mõju suurim, nad on konservatiivsemad ning nende usk on selgem ja ühtsem. Nad saavad oma usust paremini aru ning osakavad seda sõnastada.
Saar ja Soone nägid mõlemad võimalust, et kiriku töö paranedes, kaasaegsemaks ja inimesele lähedamaks muutudes suureneb usklike arv. Saar tõi kiriku näoga inimeste poole pööramise näiteks, et inimesed ei taha nädal aega järgmist jutlust oodata, et kirikusse saada. Kirikuskäijate arv saaks kasvada peamiselt «oma usu» järgijate arvelt, kes usku oluliseks või väga tähtsaks peavad.