Kes neid suudaks lahutada. Islandi näitel

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolbeinn (Ingvar Eggert Sigurðsson) on sattunud piinlikku olukorda.
Kolbeinn (Ingvar Eggert Sigurðsson) on sattunud piinlikku olukorda. Foto: Repro

Peeter Simm muretseb alatasa, et meie kinod ei võta näidata väikerahvaste filme. Palun väga, siin on üks vastupidine näide Islandilt. Ja veel milline! Iseäralik ja intrigeeriv, et mitte öelda eksootiline, korraks ka šokeeriv, ent enamasti põhjamaiselt, äraspidiselt humoorikas.

Vaadake või sedasama pilti siin, mille peal must täkk rautab valget mära, mära seljas istub aga juhmi näoga Kolbeinn (alati huvitav Ingvar Eggert Sigurðsson, kes võiks meie vaatajale olla tuntud näiteks filmist «Universumi inglid», kus ta mängib skisofreenikust Pauli). Vaevalt et te olete midagi sarnast, oma absurdsuses nõnda meeldejäävat enne näinud.

Selles on naljakat ja traagilist korraga, sest Kolbeinn on just pruudi juures käinud, ehk koguni kosjaski, ja siis mängib pruudi tiirane täkk vaat sellise vembu. Rautab sümboolselt ka Kolbeinni ennast. Kõigi silme all. Milline häbi!

See, mis järgneb, pole mitte vähem ootamatu, andes tunnistust sellest, kui põimunud on inimese ja hobuse elu sel kaugel saarel. Nõnda, et ühes nähakse teist, ja vastupidi. Siin ei ole nii, et hobused ajavad omi ja inimesed omi asju. Või kui ajavadki – inimesed ikka –, siis alati koos hobusega. Ilma temata ei sünni justkui midagi. Kui surm on silme ees, aitab hobune. Kui kurk kuivab viina järele, samuti.

Vaatepunktegi on filmis kaks: kord näeme ümbritseva elu peegeldust hobuse, kord inimese silma võrkkestalt. Isegi surm on võrdselt ära jagatud: lõppseisuks jääb kaks inimest ja kaks hobust, tõsi, viimased on ühe eemaldatud suguliikme võrra siiski enam kannatavaks pooleks. Mis parata, selle eest võiks, kujutan ette, üks hobune jälle meie, inimeste sehkendamist jälgides – muidugi siis, kui sündmused tema enda seisukohast traagiliseks ei pöördu – tükk aega lõbustatult hirnuda.

Midagi Islandile väga ainuomast, traditsioonilist rakendatakse siin edukalt filmikunsti vankri ette. Meil ei tulnud see «Taarkas» välja, neil tuleb. Nagu mõne kasahhi filmi puhul, kus etnograafiline vaatepunkt samuti filmikunstilise ambitsiooniga põimub.

Igal juhul inspireerib see uurima, kui tähtis tegelane üks hobune ses saareriigis siis õigupoolest on. Siis, kui veel ei tea. Tuleb välja, et väga tähtis. Nii tähtis, et 300 000 elaniku kohta tuleb koguni 80 000 hobust. Kõik vana islandi tõugu: väikesed, aga tugevad, pika ilusa lakaga. Koos oma kuulsa tölt’i – islandi hobustele ainuomase jooksustiiliga, mida selleski filmis meile uhkusega näidatakse.

Päris oma hobune on olnud või on ka enamikul võttegrupist. Pole siis ime, kui nad hobuseid üksipulgi tunnevad ja nad võrratult mängima on pannud – koguni nõnda, et vaadates tekib korduvalt kahtlus, kas selle kõige nimel kedagi ka päriselt looja karja pole saadetud. Ei ole!

«Hobustest ja inimestest»

Režissöör Benedikt Erlingsson

Island 2013

Tallinna kinos Sõprus alates

23. maist

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles