Skeptik.ee portaali asutaja Martin Välliku meelest on Eestis viimase 20 aasta jooksul läbi viidud kiired ühiskonnamuutused usu kasvanud populaarsuse taga.
Skeptik peab usu populaarsuse põhjuseks kiireid muutusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile tutvustatud Saar Polli uuringust ilmnenut, et usklikke ja usku oluliseks pidavate inimeste arv on viimase kahekümne aasta jooksul kasvanud, ei osanud Vällik üheselt seletada, kuid pakkus põhjuseks kiireid muutusi.
«Kui on elu muutlik ümberringi, kus lisaks poliitilistele ja majanduslikele tingimustele muutub ka teadus, tehnoloogia meie ümber väga kiiresti, võib tekkida olukord, kus tahad kuulda millestki, mis on juba aastatuhandeid sama püsinud,» arvas Vällik.
Ta märkis, et ega religioongi midagi püsikindlat paku, vaid loob sellest kujutluse. «Kui see inimest teatud eluperioodil rahuldab ja seda kindlustunnet pakub, siis käib kah.»
Kõikvõimalike paranähtuste laialdast uskumist seletab skeptik inimeste kalduvusega kergesti uskuda erinevaid asju.
«Kui inimene juba ühte usub, on nagu värav lahti tehtud, siis on tal tunduvalt lihtsam ka teisi taolisi asju uskuda,» seletas ta usklike suuremat maagia ja vaimude uskumist.
«Peaksin jumalat kui sellist ka paranormaalseks nähtuseks, sest ta pole materiaalselt haaratav ega uuritav nagu ka selgeltnägijad, UFOd ja teised sarnased tegelased,» ei näe ta usul ja paranähtustel suurt vahet.
«Oma usu» 30- kuni 40-protsendilist populaarsust põhjendas Vällik Nõukogude ajaga, mil inimeste aktiivne side kiriku ja usuga tunduvalt nõrgenes. Ta pidas igati loogiliseks, et inimesed nüüd otsivad ja panevad erinevad mõtted ja uskumused kokku.
«Eks inimesed ole ikka otsivad hinged, otsivad elu mõtet ja oma kohta siin universumis,» selgitas ta.
Saar Polli uuringust selgus, et jumalateenistustel käimine tekitab usklikes positiivseid emotsioone, usku üldse mitte tähtsateks pidavaid inimesi valdasid aga igavus, ärevus, kurbus. Vällik põhjendas seda harjumuse ja kogemusega.
«Ütleks nii, et inimene, kes on harjunud matkal käima, läheb uuele matkale positiivsete ootustega ja kogeb kindlasti palju huvitavat. Kes väga harva satub mingile kahtlasele matkale, kus sääsed söövad ja maapind kõigub jalge all või on ootamatud ohud, tunneb siis ärevust ja ebakindlust. Mis südamelähedane pole, tekitab võõristust ja ebakindlust,» rääkis ta.