Eile tuli ühisrahastusplatvorm Hooandja välja üllatava projektiga – Veiko Õunpuu pika filmiga «Roukli». Tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et Õunpuu kavatseb kogu võteteks vajamineva raha, mis on 15 000 eurot (võrdluseks: «Free Range» maksis 600 000), koguda Hooandja vahendusel.
591 eurot on lühikese ajaga (eile kella 21 seisuga) juba koos – tundub, et hea algus?
Olen ise ka meeldivalt üllatunud. Loodame, et läheb läbi see avantüür.
Miks just 15 000? Miks mitte 5000? Või koguni 1000?
Esiteks, transport maksab. Filmime seda juulis Sõrve säärel, sinna on pikk maa. Võib-olla on vaja ekstra majutust, kui kõik minu maakoju ära ei mahu. Elame ja filmime sealsamas. Maksab ka 20 inimese toitlustamine ligemale kuu aega. Tehnika on vaja rentida. Kokkulepe on, et teeme filmi valmis, ja kui on tulusid, jaotame ära. Muidu me ise tasu ei saa.
Millest üldse selline tavatu meetod? Soovist lihtsalt filmi teha – võimalikult kiiresti? Loomingulise vabaduse pärast? Proovida, kas ka nii saab filmi teha?
Kõik kokku. Kõigepealt see, et oleks algusest lõpuni hea tunne. Mitte ei peaks end kogu aeg süüdi tundma, et mõne maksumaksja raskelt teenitud raha läheb kellegi isiklike fantaasiate teostamiseks. Nii toetavad filmi need, kes tõepoolest tahavad.
Teiseks töömeetodi pärast. Nii oleme vabamad, mobiilsemad, muidu peame jäigalt planeerima, rahataotlusi esitama, oma ideid kogu aeg peegeldama ja õigustama ja püüdma selgitada mingil määral selgitamatut – see on raske! Ja võtab kohutavalt aega. Aastat paar.
Süsteem praegusel kujul ei arvesta loomingulise tegevuse iseärasustega, mulle tundub. Siis, kui on tunne, et võiks teha, ei saa. Ja pärast võib olla juba hilja. Sest ideedel on omadus hapuks minna. «Free Range’iga» oligi võib-olla nii, et parim enne läks mööda enne, kui sai pihta hakata.
Selle filmi idee tuli kevadel, on veel värske ja ahvatlev. Kas nii õnnestub paremini, ei tea, aga vähemalt proovime.
Mis see Roukli on?
Tammik, peaaegu minu maakodu kõrval.
Miks see nii oluline on?
Huvitav paik lihtsalt. Püha. Palju legende on sellega seotud. Vanemad inimesed teavad rääkida üpris halvaendelisi jutte. Lapsi ei lubatud sinna minna. Üks karjaplika olevat seal end koguni üles poonud, kuna ta kaotas loomad ära, aga mõisnik ei lubanud ilma nendeta tagasi tulla. Tahaks selle koha süngevõitu aura looga siduda.
Mis seal juhtuma hakkab?
Ma ei saa seda öelda. Lugu on küll üldjoontes olemas, aga võimalik, et liigume hoopis teises suunas. Niipalju ehk siiski, et ühes talus elab seltskond inimesi, osa sugulussidemeid pidi ühendatuna. Nende vahel hakkavad maailmavaatelisel pinnal idanema vastuolud. Kui inimesi juurde tuleb, süvenevad need veelgi.
Improviseerite kohapeal?
Kindlasti. Üldse peaks see võrdlemisi palju seisma näitlejate (filmis mängivad Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak, Meelis Rämmeld, Lauri Lagle, Eva Klemets ja Peeter Raudsepp – T. T.) spontaanse mängu peal. Eesmärk on olla võimalikult autentne, tõetruu, usutav, mitte maneerlik, kuiv, pingutatud, milleks filminäitlemine võib vahel muutuda – tehtuks. Võtetel on tavaliselt prioriteet võttegraafik. Emotsionaalseid ja psühholoogilisi liikumisi, mis inimestes tekivad, graafik ei arvesta. Äkki saab seekord ka vastupidi?
Kas sellist filmi tuleks tulevikus hinnata n-ö täie rauaga? Meetodit arvestamata?
Ikka täie rauaga. Kunstilises mõttes läheme välja täispangale.