/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Saaremaa veokifirma juhi Andres Tammeli silmis pole Briti piirivalvevõimude otsus määrata tema ettevõttele 3300-eurone trahv illegaalide vedamise eest midagi muud kui täielik ebaõiglus. Kuigi tema firmas töötav eestlasest veokijuht oli illegaalid võimudele sadamas ise üles andnud, küsisid britid hoopis, kuidas kavatseb eestlane oma väidet tagantjärele tõendada.
«Mul on see trahv juba ära makstud,» ütleb väikeettevõtja Tammel. «Kui ma oleks inglastega edasi vaielnud, olnuks väike võimalus eduks, kuid kindel olnuks advokaadile raha maksmine. Milleks see enam?»
Eesti rahvusvaheliste autovedajate assotsiatsioon ERAA on pannud oma kodulehele üles infokirja, kuidas vähendada ohtu, et sõidukisse satuvad illegaalid. Tammeli ettevõte pole kaugelt esimene Eestis, kes selle probleemiga kokku on puutunud.
«Umbes korra aastas ikka kuuleb, et keegi Eestist on jälle illegaalidega hätta sattunud,» ütleb ERAA peasekretär Toivo Kuldkepp.
Saaremaa väikeettevõte AMK Grupp, mille üks veok teeb kaubavedusid Euroopas ja teine kodumaal, pidi paraku maksma juhtunu eest korraliku kooliraha.
Kõnealune juhtum leidis aset juba eelmise aasta 2. septembril Calais’ kaubasadamas Prantsusmaal – suurimas sadamas, mida läbib kaubavedu Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Tammeli alluvast rekajuht oli teel Prantsusmaalt Inglismaale Doverisse, lastiks lennuki- ja masinaehitusel kasutatavad elektrijuhtmed.
Eesti numbritega DAF-tüüpi veok läbis sadamasse sisenemisel rutiinse kontrolli. Põgenike probleem Calais’s on suur – illegaalid üritavad veokitesse pugedes jõuda Suurbritanniasse. Et veokeid on tuhandeid, pole puhtfüüsiliselt mõeldav vaadata sisse igasse furgooni. Seetõttu valgustatakse sadamasse sisenemisel kõik autod röntgenis läbi või siis pistetakse furgooni sisse südamelöökidele reageeriv seadeldis.
Saaremaa firma veokist ei avastanud kontroll kedagi. «Kui juht juba sadamas oli, tekkis tal nii-öelda tagumikutunne, et peaks vist asjad veel ise üle kontrollima,» räägib Tammel. «Kohe kui ta autosse tagant sisse vaatas, vaatasid sealt vastu kolm silmapaari.»
Juht lõi ukse kinni ja kutsus sadama turvateenistuse. Esialgu tegelesid temaga prantslased, kuid õige pea saabusid dokumente vormistama inglased, kelle jurisdiktsiooni see rikkumine kuulus. «Ausalt öeldes ei oskagi ma öelda, miks see jurisdiktsioon seal niimoodi on,» ütleb Tammel.
Formaalselt polnud veokijuht justkui milleski süüdi. Illegaalid polnud furgooni sisenenud mitte küljelt, vaid katusele noaga tehtud augu kaudu. See tähendab, et reeglite vastu polnud eestlane eksinud.
Rekajuht muidugi aimas, kus illegaalid tema koormasse pugesid. See sai toimuda ainult ühes kohas – umbes viis kilomeetrit enne sadamat on ööpäev läbi avatud kauplus, kus veokijuht peatus ja mõned pudelit Belgia õlut ostis. «See peatus kestis vaid mõne minuti ja kokkuvõttes läksid need õlled pagana kalliks,» muigab Tammel.
Ent siis, sadamas probleemi klaarides, ei osanud asja sellist lõppu keegi ette näha.
Üllatus saabus, kui firma sai veebruaris Suurbritannia piirivalvelt teate, et ettevõttele on määratud iga põgeniku eest 800 Inglise naela ja veokijuhile 100 naela suurune trahv. Kolmega korrutades tegi see 2700 naela ehk umbes 3300 eurot.
Mis väikeettevõtjat üllatas, oli brittide väide, et illegaalid avastati siis, kui Eesti numbriga veok oli äratanud nende tähelepanu. Samuti polevat tõendeid selle kohta, et firma oleks oma veokijuhti õpetanud, kuidas seesuguseid juhtumeid vältida – furgoonil polnud külje pealt sisenemist vältivat turvatrossi jne.
Turvatrossi puudumine oli pigem formaaljuriidiline väide, mida oli vaja õigustamaks trahvi määramist. Illegaalid olid furgooni roninud ju katuselt, mitte küljelt, mille veokijuht oli kindlustanud ehituses kasutatavate plastklambritega. «Seda öeldi veokijuhile juba sadamas, et turvatrossist poleks siin mingit abi olnud,» ütleb Tammel.
Saaremaa väikefirma ei kavatsenudki ebaõiglast otsust aktsepteerida. Tammel saatis brittidele vastulause, kus palus karistus üle vaadata ja teha õiglane otsus. Lõppude lõpuks oli ju tema töötaja see, kes illegaalid avastas, mitte Briti piirivalve.
Aprilli alguses saabus vastus, et kaebus on tagasi lükatud.
Tammel uuris vaidlustamisvõimalusi välisministeeriumist ja Eesti saatkonnast Londonist, kuid sai vastuseks, et ettevõttel tuleks karistusest pääsemiseks palgata advokaat. «Inglismaal on väga suur bürokraatia ja see tähendaks suurt aja ning raha kaotust. Lihtsam oli trahv ära maksta,» ütleb Tammel.
ERAA hinnangul on kurb, et inglased kipuvad asja mõistusega võtmise asemel hoopis autojuhte täie rauaga trahvima. «Ega siis veokijuhid meelega neid illegaale oma autosse lase. Nende trahvimine on inglaste poolt selge kergemat teed minek,» ütleb liidu peasekretär Kuldkepp.