Aeg on üks inimelu suurimaid saladusi, isegi sedavõrd, et siiani pole selge, kas aeg on üldse olemas või on ta pelgalt inimmõistuse väljamõeldis, ja kui ikkagi on olemas, siis mis ta on või kuidas ta on.
Marek Tamm: ajakunst
/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
17. juuni 2014, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bill Viola ülevaatenäitus Grand Palais’s Pariisis
Avatud 21. juulini
Aeg on tähtsaim teema tänapäeva ühe tuntuima videokunstniku Bill Viola mahukal ülevaatenäitusel Pariisi Grand Palais’s. See on väidetavalt suurim retrospektiiv, mis sellele Ameerika nüüdiskunsti elavale klassikule siiani pühendatud – kokku 20 tööd 50 ekraanil aastatest 1977–2013 –, ühtlasi esimene videokunsti näitus selles auväärses Prantsuse rahvusgalerii hoones.
Viola kirjutab ise, et «aeg on filmi ja video esmane aines», defineerides ennast «aja skulptorina», kes püüab oma töödes aega venitada, seisata, pingestada (üks sagedasemaid võtteid on filmi aeglustamine või siis ootamatud pöörded tegevuses). Viola videod nõuavad süvenemist, aja mõtestamine on aeganõudev tegevus, seda ka vaataja poolt, kes teatud mõttes on pandud väljapääsmatusse olukorda, sest 20 videotaiese ajaline maht on minu arvestuste järgi kokku 8 tundi ja 22 minutit, kusjuures kolm videot käivad ringiratast, nii et nende seltsis võib veeta määramata aja.
Süvenedes üha peenematesse aja kiududesse, tegeleb Viola sealjuures inimelu põhiteemade (sünd, vananemine, surm) ja baasemotsioonidega (viha, armastus, hirm, ekstaas). Kõik tema tööd räägivad inimesest, uurivad inimolu erinevaid soppe ja etappe, Viola on visuaalne antropoloog selle sõna algses, kitsas tähenduses.
Näituse kuraatorid on väljapaneku üles ehitanud kolme suure ja omavahel seotud küsimuse ümber: kes ma olen, kus ma olen ja kuhu ma lähen. Neid küsimusi (mille kunstiline sõnastus pärineb teadagi Paul Gaugainilt) vaeb Viola tihti dialoogis klassikalise maalikunstiga – Giotto, da Vinci, Goya jt-ga. Mõni video ongi üles ehitatud otsekui «liikuv maal», nagu näiteks «The Quintet of the Astonished» (2000), mis on Hieronymus Boschi passioonimaali omalaadi reenactment videos.
Retrospektiivi suurejoonelisim väljapanek on viiel hiiglaslikul ekraanil näidatav «Going Forth by Day» (2005), mis tegeleb inimolu tähtsaimate tahkudega: individuaalsuse, ühiskondlikkuse, surma, sünni ja taassünniga. Boschi ja Bruegheli vaimus süveneb Viola inimese asjatoimetustega täidetud argiellu (asju kandvad sebivad inimesed), et seejärel projitseerida see suurele eshatoloogilisele taustale (veeuputus ja sünd tulest).
Viola visuaalsed kujundid on üldjuhul lihtsad ja fundamentaalsed. Tema algaine on vesi, mis kordub videost videosse, esimesest saalist viimase saalini, kusjuures vesi võib täita väga erinevaid funktsioone: see võib uputada, ülendada, peegeldada, moonutada, peita jne. Vett ristab Viola meelsasti tulega (kõige meeldejäävamalt videos «Fire Women», 2005).
Viola väljapanek lummab tehnilise täiuslikkusega, ma ei mäletagi videokunstinäitust, kus teoste viimistlus ja esitus oleks sellisel kõrgel tasemel. Kui tavaliselt kipub videonäituste mõjusust kärpima rohmakas teostus, galeriisse tassitud telekas või huugav projektor, siis Viola suudab oma videoid esitada nii, et need mõjuvad hiiglaslike altarimaalidena või uhkete freskodena, rääkimata läbimõeldud ja perfektsest heliruumist, mis neid «liikuvaid maale» ümbritseb. Ideaalis tuleks neid videoid vaadata üksi ja terve päev, ent elamus on tagatud ka suuremas seltskonnas ja väiksemas koguses.