/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Selle nädala teisipäeva hommikul, kui enamik teisi alles alustas tööpäeva, aga Star FMi saatejuht Allan Roosileht oli oma avaliku töise etteaste Eesti rahvale juba lõpetanud, istusime Tallinnas Peterburi tee ääres inimtühja kohvikusse. Taustaks kostis koridorist ehitusmeeste tööriistade müra.
Roosileht, Eesti legendaarsemaid diskoreid, kes saab sel suvel 55, ei ilmutanud vähimatki märki, et varased neli tundi otse-eetrit oleks teda kurnanud. Ta oli pigem põnevil: eelmisel õhtul oli ta käinud kuulamas kuulsa Led Zeppelini juhtfiguuri Robert Planti, sel õhtul ootas ees Tom Jonesi kontsert. «Me Ifiga mõlemad ootame seda,» tunnistas ta. (Iff on Ivo Linna.) «Iff on öelnud, et tahaks ükskord Tom Jonesi näha. Nüüd on ta meil käes!»
Aga enne seda on Roosileht minu ja Arteri lugejate käes.
Kuidas Eestimaa äratajana hommikuti pidevalt juba kella viie ajal maast lahti saad?
Olen eluaeg olnud õhtuinimene, aga kui suudad end distsiplineerida ja minna kella üheksa või poole kümne ajal magama, ei pea isegi päeval und juurde võtma – saad rahulikult välja magada. See ei ole raske. Inimene harjub paljude asjadega. Nagu kassile või koerale, on ka inimesele tähtis rutiin.
Oled eetrisse hiljaks ka jäänud?
On juhtunud. Ükskord jäi auto garaažist välja sõites põhja peale lumme kinni. Siis hakkasin taksot otsima. Üks väsinud ja vihane taksojuht ütles, et tema enam ei tööta, tahab magama minna, aga olgu, viskab mu ära. Mul on Kadriorust autoga kaheksa minutit tööle sõitu. Nii et jah, olen küll hiljaks jäänud. Aga programm mingisugusel moel ikka jookseb. Vaikust eetris saab lubada ainult siis, kui äike on löönud masti sisse.
Sul läheb varahommikul juba üheksas aasta. Kas vahel seda tunnet ei teki, et aitab küll?
Ei, ei! Siin on väga palju selliseid asju, mis meeldivad. Kui saad maikuus esimeste päikesekiirtega tööle tulla ja näed, kuidas koidab – kevad hakkab tulema. Või talvel ilusad valged, tühjad teed, üksikud lumesahad sõidavad. Ei mingeid ummikuid! Tuled toimetusse, võtad lehed, töötad need kiiresti läbi, ja kui midagi leiad, siis sellest räägid ka inimestele. Sa oled nagu päeva kuningas ja klatšimoor – loed, klatšid edasi ja saad oma arvamuse kohe ära öelda.
Mis nipiga su jutt nii lobedalt jookseb?
Kui lõpetasin peda (pedagoogiline instituut – P. P.), läksin kooli õpetajaks. Rääkisin seal teinekord lastele kaheksa tundi kirjandusest. Seal õppisin sõna kasutama.
Mul on olnud au teha raadiot kolmel printsiibil. Esiteks nõukogude aeg, kus kontrolliti absoluutselt kõike. Kui raadiotööd alustasin, tuli kõik tekstid varem valmis mõelda ja kirjutada. Iga lause tuli ära kinnitada – see oli absurdne, aga ka lõbus! Mäletan, kuidas nõukaajal salvestasin tunniajalise diskosaate. Oli ennekuulmatu, et see üldse programmi mahtus. Toimetaja ütles, et tead, see on natuke terav, me pisut lõikame seda. Ootasin nädalavahetuse ära – ei midagi. Öeldi, et seda on vaja veel natuke korrigeerida. Kui oli nädal korrigeeritud ja saadet ikka ei tulnud, küsisin, mis juhtus. Mulle öeldi, et lõikasime ja lõikasime, ja lõpuks ei jäänud midagi järele.
Teiseks, totaalse vabaduse aeg. Meenub, kuidas Raadio 2 muusikajuht Sven Aabreldaal ütles, et tead, Allan, sul on kahetunnine «Allan Roosilehe show», sina võid mängida, mida sa tahad, mina sulle pinda ei käi. Mängisin siis tõesti väga palju omal vabal valikul. Ja sain külma duši, kui raadiojuht ütles, et helistatakse Narvast: mammid on turukotid maha pillanud ja jooksnud kaebama, mida te raadios lasete. Pärast seda ma enam vene roppe lugusid ei lasknud. Sain aru, et kui mul on suur vabadus, on see tegelikult suur kohustus, mitte nii, et võid inimeste tunnetel mängida. Lõpetasin sellised lollused ära. Mis siis, et igasugused vennad kirjutasid, et «jõle lahe, sa ikka paned süngelt».
Ja kolmandaks, kui tekkisid kommertsraadio ja otse-eeter, oli ebareaalne, et kirjutaksin viie tunni pikkuse hommikuprogrammi teksti. Siis said oluliseks raadioprofessionaalsus ning metoodiline esitluslaad: sa tead, kellele saadet teed ja kuidas viia see kuulajaile kohale. Tihtipeale on inimesed niivõrd targad, et keegi ei püsi nendega kelgu peal – kõik on maha libisenud, oled üksi alles, pead uhkelt kõnet. Selleks et su kõnet ka vaja oleks, on vaja teada, kes sind kuulab, millal kuulab ja mida ta parajasti kuulda tahab.
Kas kompad mõnikord ka piire, kui kaugele saab eetris minna?
Piiride kompamine on mind nii ära tüüdanud, seda on kõikides teatrites. Viimased kümme aastat ongi ainult piire kombatud. Jah, ma teen vahel kahemõttelisi nalju, kus kõik on jokk – ma ei ole midagi öelnud! –, aga mul on kindlad reeglid. Näiteks olen põhimõtteliselt selle vastu, et kasutada vulgaarseid sõnu. Mul on hea meel, et meil sai see mood ruttu läbi. Soomlased on sellega juba aastakümneid kimpus: neil on isegi parlament seda arutanud, et noored helistavad raadiosse ja räägivad roppude sõnadega. Ma olen seisukohal, et ropud sõnad ja anekdoodid jäägu sauna, ja saunastiil ei sobi raadiosse.
Suve lõpus lööb sul ette juba 55. Kui palju see jahmatab?
75 või 85 oleks võib-olla hullem?
Hääle ja energia järgi pakuks sulle umbes 40. Kuidas oled oma nooruslikkust säilitanud?
Ei kuidagi... Kui hommikuprogrammi tempo on kirikuõpetajalik, siis on seda ikka väga raske kuulata. Mäletan, kui käisin Kariibidel ja keerasin seal lahti hommikuprogrammi, mis mängib soca’t, mille järgi Kariibide seltskond tantsib, siis oli mul tunne, et vaat nüüd läks päeva käima. Milline tempo! Kui tulin tagasi ja panin meie raadio mängima, ükskõik mis kanalil, oli mul tunne, et meil on leinapäev. Muidugi ei tohi peast hulluks minna, üle mängida, aga kui sa ei suuda hommikul reibas olla, tee õhtul klassikatundi.
Oled sa 50ndates tundnud, et sinuealistesse suhtutakse kui hääbujaisse?
Ei ole. See on nii palju sinus endas kinni, kuidas sa elad. Seda võin öelda, et olen hakanud oma asjadega rohkem arvestama, näiteks tegema ühte või teist ainult sellepärast, et täna on kihvt seda teha. Üks nädal mõtlesin, et sõidan Pärnusse, lähen ujuma – ja läksingi. Või kaalu langetamine, mis on olnud jube kasulik. Ma tunnen, kuidas tervis on paremaks läinud, uni on parem, ja naine ütleb, et ma ei norska nii palju.
Kui palju alla võtsid?
Aasta algul olin 106 kilo. Olen olnud ka 112. Nüüd olen 91–92 peal.
Kuidas alla võtsid?
Ikka pingutusega. Aasta algul käisin iga päev ujumas, 1–2 km, tund rabelemist vees. Või 30 km rattaga – sama tulemus. Kui pärast suudad teha veel 10 000 sammu, üle 10 km jalutuskäigu, hakkab kaal igal juhul langema. Suur rõõm on sellest, et kingapaelte sidumine ei valmista mingisugust raskust: kummardamisel ei tee sa õõks-õõks.
Miks asi käest läks?
Jõulude ajal mõtled, et ilm on külm ja kole, tooks head liha, teeme kodus mõnusalt süüa – nii lähebki. Šokolaadi võtame? Aga muidugi! Aga kui sõid šokolaadi ära, siis jäi kehv tunne, et tegid valet asja. Tegelikult on palju suurem võit, kui jätad võtmata – siis jääb tunne, et oled tugev.
Nii et iseloomu on vaja?
Seda nad ütlevad, jah. Aga ma ei pea ennast väga iseloomukaks inimeseks. Pigem premeerin ennast võitudega. Ütlen, et ma ei võtnud šokolaadi – mina võitsin, šokolaad jäi alla! Mitte et oled resoluutne, karjud ühe ja teise asja vastu ning oled sellest närvis.
Kui palju sa nüüdisaja noorte muusikat jälgid ja sellest aru saad?
Kuulan peaaegu kõike, mis kätte saan, ja üritan viia end kurssi. Kõik mulle ei meeldi, see on selge. Aga kui võrdlen, mis oli mulle tähtis, kui olin 24, siis saan aru, miks üks või teine asi neile meeldib. Selles eas inimene tõmbab ennast vanemast inimesest lahku nii või teisiti: kui isa ja ema kuulavad muusikat, siis tema kuulab näiteks müra, mille peale isa peab ütlema: «See on õudne!» See oli ka minu ajal nii, kui kuulasin Led Zeppelini.
Käid siinsetel suurematel muusikaüritustel alati kohal?
Jah, eriti üritan kohal olla siis, kui siia tulevad oma ala tipud. Näiteks käisin David Guettat vaatamas. Eile käisin Robert Planti kuulamas, täna (teisipäeval – P. P.) lähen Tom
Jonesi vaatama. Tahan väga-väga näha, kuidas 74-aastane mees on parimas vormis ja laval.
Mäletan, kuidas lugesin 7. klassi poisina [Soome noorteajakirjast] Suosikkist, et Tom Jones esineb Soomes, et ta on väga kallis mees, kes igale poole ei lähe. Suosikkid ostsin ühe taksojuhi käest 1973. aastal. Sain terve eelmise aastakäigu, rubla tükk. Kurat, kõik staaride pildid olid sees! Alice Cooper oli järsku käeulatuses... Ma õppisin nii soome keele ära: sõnaraamat oli kõrval ja järjest lugesin. Sealt sain oma esimesed suuremad muusikateadmised. See oli mulle siis sama, nagu oleks internet sisse pandud.
Mille poolest sinu aja diskod nüüdsetest pidudest peamiselt erinesid?
Vanasti käisid inimesed diskol muusikat kuulamas, sest kuskil mujal polnud kuulata. Raadiost ju midagi ei tulnud. Raadiolehes kirjutati, et täna kõlavad John Eltoni laulud, sest ei teatud, et John võib olla ka perekonnanimi. Siis oli üldse kaks-kolm välisartisti, keda aastas kolm korda läbi mängiti.
Tollal olid paljud asjad meile kättesaamatud. Kui sul oli näiteks üks Boney M-i plaat, «Nightflight to Venus», võisid sellega kogu õhtu ära täita, paar muud laulu vahele. Tegelikult oli ka mujal maailmas suur hüsteeria. Ma mäletan, kui Baccaral tuli Saksamaal välja singel «Yes Sir, I Can Boogie», läks ümber veoauto, mis viis plaate poodidesse. Kaubamajades oli hullumaja, inimesed seisid sabas ja ootasid, aga plaadid vedelesid kraavis. Tänapäeval pole seda hüsteeriat. «Mul ei ole seda lugu, kas sul on? Saada mulle!»
Kust siis valguskiir tuli – ainult DJde kaudu. Kui tundsid DJd, tegi ta sulle lindi, ja kui see oli sul kodus, olid kõva mees.
Tollal oli diskor ikka kunn!
Jah. Diskor käis õhtuti väljas, sõbra juures salvestamas, plaate vahetamas. Andsid vanemale koolivennale rubla, said üheks õhtuks plaadi, Led Zeppelini «Houses on the Holy» või Rolling Stonesi «Angie». Kui esimesed diskod tulid, tassiti kõik plaadid sinna kohale: oli tähtis, et hunnik oleks võimalikult kõrge, kuigi mängiti kolme plaati. Aga Genesis pidi ikka laua peal olema.
Tegin oma esimese disko 27. augustil 1977 maal vanaema juures Pärnus. Käisin klubi juhatajale nii palju pinda, kuni ta ütles, et võtke kõlarid ja tehke, möllake. Olin tollal just pedasse sisse saanud.
Miks valisid peda?
Mind huvitas emakeel. Muusikaga olin juba varem ses suhtes lõpparve teinud, et olin klaveriõpingud varakult pooleli jätnud. Kooli ajal olin Noorte Autorite Koondises, kirjutasin luuletusi. Olen Mati Undile ja Jaak Jõerüüdile elu lõpuni tänulik, et nad leidsid minu luules midagi ja lasid minusuguse noore poisi trükki. See oli mulle suur üllatus, kui koolis kutid näitasid, et näe, Sirbis on su luuletus sees. Olin siis 10. klassis. Olin nii rõõmus! Sest olin saatnud korduvalt kirju Noorusesse, kuhu arvasin end paremini sobivat. Aga luuletaja Rudolf Rimmel vastas, et noormees, kui te luuletama õpite, kirjutage mulle kohe uuesti. Saatsin talle mõne aja pärast uusi luuletusi. Ta kirjutas, et ma näen, et te ei ole veel õppinud, aga kui ühel hetkel õpite, võite jälle proovida. Noor pandi ikka paika.
See esinemisjulgust ära ei tapnud?
Hakkasin esinema tänu kirjandusõpetajale. Algul oli mul väga suur lavakartus. Ma ei suutnud end kokku võtta. Esimene kord, mäletan, et suu kuivas ja käed kiskusid krampi. Aga teine kord oli juba parem. Nii ta läks. 1990ndatel oli mul rekord 200 eri publikut ühel aastal.
Mis sel suvel ette võtad?
Star FMi tuur tuleb, juhin seda Pille Mineviga, osalevad Smilers, Koit Toome ja Getter Jaani – kõige populaarsemad, kes on Eestis praegu võtta.
Kindla peale minek?
Kindla peale minek. Ma imestan, kui profilt Koit ja Getter tulid hommikul kell 9 stuudiosse, Hendrikust (Sal-Saller – P. P.) ma ei räägigi. Koit palus vabandust, et hääl pole lahti, ja siis tuli selline Andrea Bocelli tase, et uskumatu, geniaalne!
Kas kahju pole, et osa suve tuuritamisega kinni paned?
Ei, sest ma võtan teha ainult selliseid asju, mis mulle meeldivad. Mul on nüüd võimalus olla ainult seal, kus tahan. Ma ei pea tegema midagi sellepärast, et on kohustus, ega pea igale poole jõudma.
Allan Roosileht (54)
Raadio Star FM saatejuht
Sündinud 7. augustil 1959
Lõpetanud Tallinna reaalkooli 1977
Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti filoloogina 1981
Töötanud Tallinna 8. keskkooli õpetajana 1981–1991
Tallinnas kuuldava Linnaraadio programmijuht 1992
Raadio 2 muusikatoimetaja 1993–2004
2005. aastast Star FMi saatejuht
Alustas diskorina 1977
Kuulunud koolipõlves Noorte Autorite Koondisse
Tema laul «Turvamees» püsis kaks kümnendit tagasi «7 vapra» saates üle kuu aja esikohal
Elukaaslane, kaks täiskasvanud poega