Umbes pool aastat tagasi sõitsime koos Valdur Mikitaga Tallinnast Tartusse ja rääkisime laulupeost. Ja Valduril oli mõte, et kogu see akrediteerimine ja ettelaulmine on nagu üleriigiline mobilisatsioon. Kõik on ärganud, ajavad laulupeo asja, on vähe neid, keda see külmaks jätab.
Tõepoolest, kogu see logistika ja ettevalmistus on justkui poolsalajane liikumine. Ja võib-olla saaks seda laulupeo-mobilisatsiooni kogemust ka päris mobilisatsiooni korral ära kasutada, kui peaks juhtuma see, mida me kardame. Ja siit veel nõks edasi – me võiksime neid sissi-külmi-taktikalisi sõdasid pidada lauluga.
Et ikkagi ilu päästab maailma. Praegusel hetkel, kui me otsime välja oma kördid ja sallid ja vööd ja läheme kõik laulupeole, oleme me üks, me kõik ajame justkui ühte asja. Me kõik armastame oma keelt ja riiki ja teist inimest ja see, et me võime lauldes võita sõjad, tundub nii võimalik.
Loomulikult, kõik see eelnev jutt on idealism või naivism või siis isegi lauslollus. Tegelikult me ikka teisi inimesi ei armasta. Armastame ikka ainult neid inimesi, kes on nagu meie. Aga kui inimene oma mõtte või millegi muuga minuga ei sarnane, siis on ta võõras ja kauge ja ohtlik ja arusaamatu. Mõtlen ikka seda va kooseluseadust.
Me oleme ühelt poolt nagu kõik koos ja lähme lauldes laulupeole ja ajame ühte asja, aga vaat, see kooseluseadus ajab kõiki marru ja lausa veriseks. Mulle endale tundub, et see seadus peaks olema kõigile iseenesest mõistetavalt vastuvõetav. Et inimestel, kes tahavad koos olla, on a priori õigused ja garantiid ja kõik see, mis inimestel, kes koos tahavad olla, võiks olla. Ja ma automaatselt omistan kõigile oma sõpradele seda, et nad mõtlevad minuga selles küsimuses samamoodi. See on ju nii loogiline. Aga ei ole. Olen sattunud lausa vaidlema.
Arvamusi on erinevaid, üks inimene arvab, et selle vastuvõtmine naeruvääristab meie peresid. Teine inimene on selle seaduse vastu, sest kui kaks inimest omavahel lapsi ei saa, siis mis neil üldse on ajada. Aga kas ei võiks olla kooselu eelduseks vaid see, et kui need inimesed on koos õnnelikud, siis sellest piisab. Siis üks teine inimene küsis, kuhu me niimoodi jõuame, kas siis võiks aktsepteerida ka kooselu kolme mehe ja ühe naise vahel, või vastupidi. Ja kui päris aus olla, siis minu meelest võiks ka seda, kui kõik osapooled on nii rahul ja õnnelikud. Kas see meie traditsiooniline peremudel, mis mulle isiklikult küll väga sobib, pole juba tükimat aega upakil? Lahutused, perevägivald jne.
Ma jõuan oma jutuga sinna välja, et ühel hetkel, arutades ja vaieldes kooseluseaduse üle, ma avastan, et ma polegi väga salliv ja tolerantne inimene, vaid isegi konfliktne ja jõnk. Ma eeldan inimestelt kuulata minu enda juttu. Ja kui see jutt ei lähe minu omaga kokku, siis ma ei suuda seda aktsepteerida. Sest ma olen nii kindel, et minus räägib mõistuse hääl. Võib-olla räägibki. Aga kuidas seda teada saada? Kuidas leida üles need inimesed, kes mulle seda ütleksid?
Võib-olla peaks tegema inimese tundmise äpi? Nii nagu määratakse tähti ja seeni ja putukaid, nii saaks teha ka inimestega. Et enne vestluse alustamist vaataks inimese äpiga üle, ja siis, kui kõik sobib, alles siis hakkaks juttu ajama ja maailma asju arutama. Või siis võiks teha ka sellise äpi, mis aitaks meil treenida avatust ja vestlusi võõraste inimestega ja et see polekski meile enam nii piinarikas.