/nginx/o/2015/09/24/4522767t1h18d7.jpg)
CANNES’I filmifestivalile saabub umbes viiskümmend tuhat külalist. On mai. Nice’i lennujaama meetingpoint’is ootavad külalisi limod, shuttle bus’id või takso. Cannes’is aetakse asju vastavalt tähtsusele ja nii mittetähtsaid, kes bussiga sõidaks, ei ole eriti. Pool tundi hiljem on külaline hotellis. Ikka vastavalt oma tähtsusele. Tähtis läheb otse festivali südamesse, mere äärde, Palais des Festivals et des Congrès’ lähedusse, rõdu ja merevaatega tuppa. Punase vaiba naabrusse.
Vähetähtis sõidutatakse linnaserva. Toad ei ole ka seal odavad, 200 eurot öö, aga midagi ei ole teha, kui ilma kinota ei saa. Omavahel tähtis ja vähetähtis tõenäoliselt ei kohtu. Kui just õnn vähetähtsale kogemata ei naerata. Ta passib järjekordades, hüpleb kikivarvul inimsummas, kael õieli, fotokas õieli, üleni õieli. Samal ajal hööritab täht punasel vaibal, lubab end pildistada. Siis on ta läinud ja vähetähtis võib rõõmsalt jalajälgi nuusutada: siin oli see, siin oli too, oeh...!
KUU HILJEM TSIISTRES. Kas keegi üldse teab, kus on Tsiistre? Punt soome-ugri kinoinimesi passib nõutult Tartu vastremonditud raudteejaamas. Limosid ja shuttle’eid miskipärast ei tule. Punane liinibuss käib, aga ei tea kuhu. Lõpuks leitakse Tsiistre moblast google map’ilt üles. Tuleb välja, et Tsiistre on küla Misso lähedal Võrumaal, Läti ja Venemaa ning Setumaa piiril, Tartust saja kildi kaugusel. Lennukid sinna ei käi. Küll aga hobused. Seal elab vist ka inimesi? Ju vist, muidu oleks raske soome-ugri filmifestivali FUFF korraldada. Kõige mõistlikum on sõita Tartust Tsiistresse Vastseliina bussiga, sealt edasi tuleb Misso marsa vastu.
Žüriil on kiire, see viiakse kohale Edina autoga. Edina on ungarlane, aga elab Eestis ja korraldab filmifestivali. Esimest korda elus. Kui Edina auto Misso lähistel kruusateele jõuab, algab justkui kõrbetorm, reisijad kattuvad tolmukihiga, auto laseb täiega läbi, nagu sõel. Täiesti erinev glamuur, näiteks Cannes’is rünnatakse lõhnaõlipilvega. Lõpuks jõuavad kõik ühel või teisel viisil Tsiistresse.
Autot ei pargita punase vaiba lähedusse Ritzi hotelli, vaid taluõue, otse rohelisele muruvaibale. Siis lüüakse end üles, sobivad lühikesed püksid, plähvid või paljad jalad. Kontsade ja kingadega võib kinni jääda. Edina peab kõne. Süüakse pidulikult guljašši. Juuakse piima, veini ja õlut, kõik peaaegu nagu Cannes’is.
FUFF on rahvusvaheline. On kaks Denissi, üks udmurt, teine isur. Siis Larissa ja Irina Vepsast, Daniel ja Roland Ungarist, Petja Poolast, keegi on Soomest, keegi Ameerikast ning üks korealane – ja kõiki neid toidab kokk Hollandist, Bas. Kohalik Tsiistre mees. Siin on kõik võrdselt mittetähtsad, kõik pääsevad korraga vaibale, mis siis et rohelisele. Kui saabub öö, rännatakse bussiga Missosse Pullijärve puhkehüttidesse. Vaade hütiuksest ei jää alla Riviera omale, jahte küll pole, aga öine järv on lummav. Pärast paari veini ja õlut võib seda lõputult vahtida. Igav ei hakka. Eesti loodus tundub kuradi ilus.
Hommikul toimub Cannes’is workshop, Rue du Serbe 4 piraka tähtsa maja esimesel korrusel. Sama maja viimasel korrusel on Harvey Weinsteini büroo. Workshop’i korraldavad poolakad, osavõtjad on saabunud Euroopast, õpetavad tuutorid Los Angelesest, Londonist, Barcelonast, Lissabonist.
Maailm on ühte tuppa pressitud, palmid vahivad aknast sisse. Lõunaks minnakse restorani, süüakse mereannisuppi roosa veiniga, kolmkümmend eurot nägu, kui hästi läheb. Kui ikka raha on! Võid poest banaani ka osta, aga ei sobi ju siin Cannes’is. Siin on ikka gourmet case.
Tsiistres toimub ka õpituba, või nagu udmurdid ütlevad, masterklass. See viiakse läbi vanas koolimajas, mis on kenasti üles ehitatud ja kollaseks värvitud. Majas sees on suur kõrge laega klassiruum ja pikk laud. Master’id on Ungarist ja Eestist, õpilased on pärit hiiglaslikult soome-ugri alalt Budapestist Moskvani ja Tallinnast Karjalani. Tuppa tuupima ei jääda. Väljas on kolmkümmend kraadi, õrn tuul ja mitte ühtegi palmi, ainult kuused. Töö käib eesti, vene, inglise, soome ja inglise keeles. Vepsa keeles ka, see on nii eestiga sarnane. Ainus, kes peaaegu neid kõiki räägib, on poolakas Petja. Inglise keelt ei oska ta nimelt. Petja on produtsent, kes väntas äsja esimese udmurdikeelse mängufilmi. Kogu eelarve oli kuus tuhat eurot, aga film levib Youtube’is nagu kulutuli
Lõuna ajal jalutatakse festivalitallu sööma. Peakokk Bas üllatab kõiki taimetoiduga Indiast. Indias oli ta viimane töökoht. Laual on rohekaskollane piprane möks, mis justkui meenutab sitta. See on karri, kokku segatud kahekümne viiest maitseainest. Riis on ka. Ugrilased nõuavad hleeba! Bas ei saa aru, et miks on vaja hleeba!
ÕHTUL CANNES’IS. Kel on pilet, läheb kinno. Ilma frakita punasele vaibale ei pääse ja filmi ei näe. Aga kui on pilet ja frakk, siis tõepoolest, astuge aga edasi, koos Nicole Kidmani, Mickey Rourkey, Alain Deloni, Gerard Depardieu’ ja Robert de Niroga. Või kui mitte päris koos, siis nende järel. Nende sabas pääseb umbes kolme tuhande kohaga hiigelsaali rõdule, kõrgele lae alla. Filmi näeb sealt hästi, nii et tasub vaeva küll. Kuigi tõenäoliselt ei ole ei pileteid ega frakki, nii et issue on ammendatud. Targem on järjekordsest restoranist hoiduda, odavam on kahmata poest vein, osta rannapromenaadilt kanepit ja kolida randa, vedelda, jalad vees, pea pilvedes, unistada oma esimesest Oscarist ja seksist on the beach ja nii edasi. Nii võib hommikuni välja. Siis koristatakse rand ära.
TSIISTRE kinosaal on ümber ehitatud vanast aidast. See on üsna kõrge laega hoone, kuhu mahub kümme pikka palkpinki saja inimesega. Kuna inimesi on vähem, võib laiutada. Muu on nagu Cannes’is: ekraan ja kinomehhaanik, õigemini digioperaator Paul, kes näitab filme. Erinevalt Cannes’ist ei jää ukse taha keegi. Kui ise ei taha, sest seal on ka põnev. Õues on Basi baar, kus tal on abiks soome vabatahtlikud. Tolle baari leti ääres arutatakse filme ja elu. Näiteks Basi elu. Basil on üks kaheksandik tšerokii indiaanlase verd. Vanaisa tõi selle NATO laevaga Ameerikast Hollandisse. Pärast baari võib minna tagasi aita filme vaatama.
CANNES’I PROGRAMMIS on tavaliselt vennad Cohenid, Zhang Yimou, Haneke, Kim Ki-duk. Tiistres Deniss, Larissa, Ira ja Maimikud. Lihtsalt nimed on meil ugrilikumad. Cannes’is on õhtuti vastuvõtud. Suur riik teeb suure, väike väikse peo. Vastuvõttudel näeb tuttavaid, saab tasuta süüa ja juua. Nii võib Cannes’is ära elada. Peab olema nutti, et endale pidevalt kutseid hankida. On neid, kes on sel alal profid. Käib kõmu, et ühel eriti VIP-peol oli tiiger palmi külge ketti pandud. Pidu oli vägev, ainult tiiger ei rõõmustanud. Aga öösel või siis peaaegu hommikul joovad kõik Petit Majesticis õlut, kuus eurot kann. Petit Majestic on üks baar keset linna.
TSIISTRES on ka igal õhtul väike pidu. Varitseb väike oht Ukraina pärast tülli minna. Marid on küll marid, aga Putin on nende kasuisa. Me peaks tõepoolest üksteist rohkem tundma. Tsiistres on selleks hea koht. Istud öösel järve ääres, vahid vett, käid saunas ja ei ühtegi tiigrit puu küljes, on aega niisama rääkida. Enam-vähem kõigest peale Ukraina ja India söögi.
HOMMIKUL sõidetakse koju, kõigil on kahju, et festival läbi sai, nii Cannes’is kui Tsiistres. Nice’i lennujaam töötab täistuuridel, staarid tõusevad lennutiivul taevasse, kuldsed palmioksad luggage’is ... see on ülendav vaatepilt!
Edina võtab Tsiistre pundi auto peale, Larissa pakib kuldse kuuseoksa pakiruumi, auto kimab Tartu poole, vana Nissani sumpast venib musta tossu … ka kuidagi armas!