Eesmärgiks vaid üks – sõltumatu Eesti Vabariik –, jätsid kartmatud inimesed 20 aasta eest oma elu elamise pooleli ning keskendusid mitmeks aastaks vaba Eesti riigi taas elule aitamisele. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) sünnilugu ühelt selle asutajalt Eve Pärnastelt uuris Tuuli Koch
Juba 1987. aasta detsembris oli pilt selge: aeg on küps sõltumatu Eesti Vabariigi taastamiseks ning esimese mittekommunistliku demokraatliku partei loomiseks.
Sellest sai kõik alguse. Avaliku demokraatliku partei loomine oli toonastes tingimustes, kui meie naabrid julgesid luua vaid liite ja ühendusi, täiesti hullumeelne ettevõtmine.
«See on sõnul kirjeldamatu, mis siis lahti läks,» meenutab 20 aasta tagust aega üks ERSP asutajaid Eve Pärnaste. Naine, kelle kodust sai iseseisvuse staap.
1988. aasta alguses liitus tegevusega ülla eesmärgi nimel pidevalt uusi inimesi, kes tegid programmi projekti oma ettepanekuid, ning Pärnaste tööks oli seda kogu aeg ümber trükkida. Programmi koopiaid tuli kogu aeg peita, et need kaduma ei läheks või neid läbiotsimisel üles ei leitaks.
Aga leiti ikkagi.
1988. aasta veebruaris pääsesid nuhid Pärnaste maja perenaisele valetades majja sisse ning hakkasid oma võtmega naise kodu ust lahti muukima. Kui Pärnaste küsis, kes ukse taga on, siis vastati talle peenikese kitsehäälega «Sõbrad Tartust». Et vältida ukse mahamurdmist, tegi Pärnaste ukse lahti ja üritas demonstratiivselt kohale kutsuda ka miilitsat. Telefon aga ei vastanud.
Palgatööl Pärnaste ei käinud – töö Eestis enneolematu ühenduse loomise nimel võttis kogu aja – ja ema saatis talle alguskuudel pensionist poole. Sõbrad tõid toitu, sest polnud aega isegi üle tee poes käia.
Must pesu rändas kohvritesse, et lõpuks 200 meetrit eemal pesumajja jõuda, kuid isegi kui Pärnaste leidis vaba hetke musta pesu äraviimiseks, ei jagunud aega puhta pesu äratoomiseks. Kohvrites seisvad niisked riided läksid hallitama ning lõppkokkuvõttes põles ahjus ära 30 komplekti riideid.
Vahel kattis Pärnaste aknad tekkidega ning lülitas telefoni ja uksekella välja, et end korraks välja magada, aga kaasvõitlejad koputasid esimese korruse aknale ja uneaeg tuli taas edasi lükata.
Trükkis päevas 70 lehekülge
«Aeg lendas nii hoomamatult kiiresti,» tunnistab Pärnaste. «Kord arutasime, kui palju aega ühest sündmusest möödas võiks olla, ja oletasime, et möödunud on ilmselt kaks kuud. Tegelikult oli vaid neli päeva.»
Trükiti lendlehti ja levitati üle Eesti. Varem masinakirjutamisega tegelenud Pärnaste rekordiks oli trükkida 70 lehekülge teksti päevas. Trükkija maksimumnormiks päevas loetakse 20 lehekülge.
Infot vahetati ja edastati välisraadiote abiga. Ühel hetkel sai väikseid kogunemiskuulutusi avaldada ka maakonnalehtedes, suurtes päevalehtedes ei tulnud see kõne allagi.
Varahommikust hilisööni käisid Pärnaste väikeses, 20 ruutmeetri suuruses korteris inimesed, ei olnud haruldus, kui korraga oli «staabis» umbes 20 inimest. «Telefonile panin kuuemeetrise juhtme, sest kui käisin ust avamas, oli telefon alati kaasas,» muigab Pärnaste nüüd.
Pole elus nii palju naernud
Saturni ja Koidu tänava nurgal ehk Pärnaste kodu lähedal seisid alati kahe-kolmekesi mehed, kes toimuvat jälgisid. Staabis arenevat kuulati ka kogu aeg pealt, millest andis ärevamatel aegadel tunnistust see, et pealtkuulamissüsteem läks teistpidi tööle.
Nii näiteks võttis Pärnaste telefonitoru ja kuulis venekeelset juttu, kord näiteks kõnet vastasmaja «jälitamiskeskusest» koju naisele: «Prinesi pomidorõ!» Ehk süsteem läks lihtsalt tagurpidi tööle.
ERSP asutamise poole püüelnud inimesed klappisid omavahel suurepäraselt. Ei olnud rivaalitsemist, ei olnud võimuvõitlust. Pigem oli probleem selles, et ei jagunud liidreid. Olid aga autoriteedid, keda vastavalt olukorrale järjestati: Erik Udam, Lagle Parek, Enn Tarto. Kõik tegid nii palju, kui oli aega ja jõudu.
Seltskonda iseloomustas ka see, et Nõukogude võimu ei sõimatud mitte kunagi. Mis sellest enam sõimata? Aega oli tarvis kulutada arutelule, mida ise teha.
Kogunemistel räägiti kõigest, aga mitte kunagi sellest, kes mida ja millal tegema hakkab. Salakõrva eest võis enam-vähem peidus olla avalikult tänaval seistes ja kokkuleppeid sõlmides. Kuigi ka siis seisid mehed paarikümne meetri kaugusel kuuldevalmilt.
«Ma ei ole elus nii palju naernud kui selles dissidentide seltskonnas,» ütleb Pärnaste. «Inimeste vaimukus ja oskus tõsiseid situatsioone teises valguses näha oli lihtsalt vapustav. Kui ikka kõrvalt vaadata seda, kuidas meie jälitaja vahetab mütsi ja jopet, siis on see ju naljakas.»
Pärnaste sõnul ei olnud aga toonastel võimuritel ähvardavat jõudu ja nende enesekindluse puudumine innustas vabadusvõitlejaid veelgi.
Partei asutamises 20. augustil Pilistvere kirikus ei kõhelnud keegi. «Kui tuli vangi minna, siis mis seal parata. Sellepärast osalesid selles protsessis inimesed, kel polnud hirmu. Hirm halvab inimesed,» tõdeb Pärnaste.
ERSP-l oli 104 asutajaliiget, kes kõik said eraldi kutse. Suuremaks ei soovitud üritust ajada, sest kardeti provokatsioone. Üsna pea hakkasid inimesed ka vastanduma, et nad ei tule ERSPsse, sest olid põõsas, kui teised juba võitlesid. Piinlik oli. Ei ühinetud ka seepärast, et äkki läheb ikkagi halvasti...
«ERSP-l oleks läinud tunduvalt paremini, kui meie seas oleks olnud ka mõni üksik karjerist, aga meil ei olnud ambitsioonikaid poliitkarjeriste,» nendib Pärnaste.
Kui 1990. aasta märtsis Eesti Kongress kokku tuli, ohkas Pärnaste kergendatult – tema töö oli tehtud.
Killustumine sisse kodeeritud
«See oli uskumatu aeg... Loen praegu oma toonaseid kirjutisi ja seda kõike on praegu raske uskuda,» nendib ERSP elust raamatut lõpetav naine.
«ERSP oli sihtotstarbeline ühendus, kes tuli välja riikliku iseseisvuse eesmärgiga. Kui aga ei oleks olnud Eesti Kongressi, siis oleks Eesti olnud liidulepingu alusel SRÜ liige. See leping oleks kindlasti sõlmitud, sest Rahvarinne eesotsas Edgar Savisaarega ajas seda ja Savisaar oli selle poolt kuni lõpuni,» räägib Pärnaste.
Pärnaste ei kahetse, et ERSP lõpuks killustus. See oli tema sõnul parteisse sisse kodeeritud. «Tagantjärele mõeldes on veider, et ERSPd ei üritatud üle võtta. See olnuks võimalik.»
Pärnaste rääkis juba 1993. aastal, et õige oleks ühineda Isamaaliiduga. Siis ei jagunud selleks kellelgi südant ega soovi, kuigi sel ajal oleks ühinetud väga tugevalt positsioonilt. 1995. aasta ühinemise aegu oli ERSP aga väga nõrguke, sisevastuolud väga suured.
Ka Pärnaste on hiljem mõelnud retoorilisele küsimusele «Kas siis sellist Eestit tahtsimegi?». «Aga toona me ei mõelnud, millist Eestit me tahame. Selleks ei olnud aega,» tunnistab Pärnaste.
Oldi mingite ideede vastu ja selgelt kodakondsuse, eraomandi, järjepidevuse ja omandi tagastamise poolt. Kuidas see konkreetselt välja näeb, seda polnud aega mõelda.
Kui eesmärk oli täidetud, iseseisev Eesti kätte võidetud, kolis Pärnaste oma «staabist» uude koju, kuhu ta ei soovinud telefoni ega uksekella. Töö oli tehtud ja eluenergia sellesse sisse pandud.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei
ERSP tuumiku moodustasid Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organiseerinud rahvusdemokraadid Lagle Parek, Arvo Pesti, Erik Udam, Mati Kiirend, Jüri Adams, Eve Pärnaste, Viktor Niitsoo, Endel Ratas ja teised.
Pärast Hirvepargi meeleavaldust asuti koguma toetusallkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamiseks, üritati tähistada 2. veebruaril 1988 Tartu rahu aastapäeva, korraldati 24. veebruaril 1988 Tallinnas Eesti Vabariigi 70. aastapäeva suurmeeleavaldus.
Juunist oktoobrini korraldati draamateatri kõrval poliitiline pikett Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamise toetuseks. Piketikohast sai paik, kus rahvusliku hoiakuga inimesed kohtusid ja tutvusid. Sellest tekkis kandepind ERSP moodustamiseks.
1988. aasta 21. jaanuaril kirjutasid Vello Väärtnõu eestvõttel ja tagantkihutamisel 14 inimest alla ettepanekule luua ERSP. ERSP asutamiskongress toimus 20. augustil 1988 Pilistveres. (PM)
Eve Pärnaste
• Sündinud 19. veebruaril 1951
Tartus
• 1974 lõpetas TRÜ psühholoogia osakonna
• 1973–1975 sotsioloog TRÜ sotsioloogia laboratooriumis
• 1977–1981 sotsioloog Tallinnas
• 1988–1992 ERSP asutajaliige, kuulus juhatusse
• 1992 riigikogu nõunik
• 1993 Tuleviku Eesti Erakonna asutajaliige, vanematekogu liige
• 1994–1995 riigikogu liige
Aastapäev
• Pilistveres tähistatakse sel pühapäeval, 24. augustil ERSP asutamise kahekümnendat aastapäeva.
• Kell 11 peetakse Pilistveres stalinismiohvrite kivikangru juures kõnekoosolek. Esinevad ERSP juhid Lagle Parek ja Tunne Kelam, IRLi esimees Mart Laar ning ajaloolane David Vseviov.
• Kell 13 algab pidulik jumalateenistus Pilistvere kirikus, millele järgneb mälestustahvli avamine kirikuaias ja kõnekoosolek.
• Esineb tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme juhatusel.
KOMMENTAARID
Lagle Parek, ERSP asutaja ja esimees 1988–1993:
«See jääbki arusaamatuks, kuidas küll elati üle aastad 1988-1989. Kuidas suudeti nii palju teha? Polnud ju mobiile, polnud autosidki...»
Toona oli tunne, et kui me praegu seda ära ei tee, siis jääbki tegemata ja hetk kasutamata.
Esimene hetk, mil tundsin, et Nõukogude Liidus on lagunemise ilminguid, oli see, kui mulle toodi vanglas keedetud kapsa asemel toorest kapsast. See on absurdne näide, aga selles on oma iva – olime aastaid võidelnud, et toodaks keedetud kapsa asemel toorest, ja 1986. aasta kevadel toodi. Suured muutused peegelduvad väikestes sammudes.
Meie eesmärk oli saavutada iseseisvus demokraatlikel alustel, mille eelduseks on mitmeparteisüsteem. Selle idee väljakäijad olid hulljulged! Tol momendil oli see hulljulge, aga ainuõige idee.
Me ei kutsunud üles loosungitega «Relvile!», «Tee vabadusele!», see oleks olnud absurd, vaid sooviks oli alustada õigetel alustel.
Demokraatlik alus, millega me oma riigi üles ehitasime, andis meile lõpmatu edu teiste Nõukogude vabariikide ees. Meil astuti kohe esimene samm õigesti. Kõik ei tulnud sellega muidugi kaasa ja vastuseis oli suur, aga see ei tähenda midagi, sest idee oli välja käidud.
Kõik tegid, mis suutsid, koormuse võtmine oli vabatahtlik. See jääbki arusaamatuks, kuidas küll elati üle aastad 1988–1989. Kuidas suudeti ühest punktist teise minna? Kuidas suudeti nii palju teha? Polnud ju mobiile, polnud autosidki...
Sõna «partei» ei julgenud toona kasutada keegi Baltimaadest. Olid liidud ja ühendused. Meie ületasime selle piiri ja midagi ei juhtunud tegelikult. Meie saladuseks ja ülesandeks oli kogu aeg ületada piire.
See oli seltskond, kus ei tuntud hirmu. Meid oli sellest ilma jäetud ja seda on väga raske seletada. Miks inimene võtab ette tee, mis on riskantne?
Mulle öeldakse tihti, et oled nii palju kannatanud. Ma ei ole kannatanud! Kogu aeg on põnev olnud! Elav uudishimu!
Praegu leian, et partei oleks pidanud laiali minema kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Sest tuldi ju kokku iseseisvuse saavutamise nimel, aga meie seas oli väga erineva maailmavaatega inimesi. Nii oligi hilisem lagunemine paratamatu.
Mart Laar, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, ajaloolane:
«Sellisel hetkel ausalt ning avalikult algatada end kogu senise süsteemiga opositsiooni seadev registreeritud liikmetega poliitiline erakond, mis asub nõudma Eesti iseseisvuse taastamist, tähendas vabatahtlikult enda arreteerimise määrusele allakirjutamist.»
Aastal 1988 polnud igal juhul veel miski otsustatud. Eesti areng võis liikuda mitmes vägagi erinevas suunas.
Sellisel hetkel ausalt ning avalikult algatada end kogu senise süsteemiga opositsiooni seadev registreeritud liikmetega poliitiline erakond, mis asub nõudma Eesti iseseisvuse taastamist, tähendas vabatahtlikult enda arreteerimise määrusele allakirjutamist.
See julgus on tagantjärele vaadates kõrgemat tunnustust ja austust väärt. Lihtne on tagantjärele kuulutada, et 1988. aastal oli veel «vara» nõuda iseseisvuse taastamist või et «rääkides suveräänsusest, mõtlesime me tegelikult iseseisvust».
Argus või ettevaatlikkus pole tegelikult häbiasi, vahel võib see koguni olla üsna tark poliitika. Seda enam tuleks aga tunnustada neid, kes ei kartnud ning sellega teistelegi tee lahti lükkasid.
(Tekst IRLi häälekandjast Eesti Eest)