Eduard Kokoitõ Lõuna-Osseetia raskekaallane maadleb karu käppadega

Sandra Maasalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitsme aasta eest Lõuna-Osseetia presidendiks valitud Eduard Kokoitõ on oma kireva elu jooksul jõudnud olla nii miilits kui ka FSB «koputaja».
Seitsme aasta eest Lõuna-Osseetia presidendiks valitud Eduard Kokoitõ on oma kireva elu jooksul jõudnud olla nii miilits kui ka FSB «koputaja». Foto: Reuters/ScanPix

Kui keegi on sõjast Lõuna-Osseetias võitnud, siis on see tunnustamata riigi tunnustamata president Eduard Kokoitõ.

 Kunagine meister vabamaadluse raskekaalus püüab nüüd suure sõbra Venemaa toel punkte noppida maailmapoliitika areenil.


Enne Vene-Gruusia konflikti vaevalt selle separatistliku piirkonna liider maailmas kellelegi korda läks. Küll aga valisid Lõuna-Osseetia elanikud maffiasidemetes kahtlustatud mehe 2001. aastal 53-protsendise toetusega oma presidendiks.

Kokoitõ võit tuli toona üllatusena, ehkki tegelikult oli ettevalmistus selleks põhjalik ja kindel.
Tee poliitikuks oli Kokoitõl üsna käänuline. Nimigi oli mehel varem teine – Kokojev. Selle all tuntakse teda Venemaal kohati veel praegugi. Kokoitõ sündis 1964. aastal talupoja peres hiljuti sõjas maatasa tehtud Tshinvalis.


Noor mees tegi elektritöid, kuid elukutselist elektrikut temast ei saanud. Spordihuvile truuks jäädes õppis ta Lõuna-Osseetia Pedagoogilises Instituudis kehakultuuriõpetajaks. Nagu edasipüüdlikud noored Nõukogude ajal ikka, proovis ka tema kooli ajal poliitikat, olles komsomolikomitee sekretär ja hiljem linna komsomolis töötades.


Kokoitõ täht hakkas tõusma verises kodusõjas Gruusiaga aastatel 1991–1992, milles ta osales oma peamiselt endistest sportlastest kokkupandud relvasalgaga.

Just siis lõid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia Gruusiast lahku, kuulutades end de facto iseseisvaks. Kokoitõ kogus nii palju populaarsust, et oli aastatel 1991–1993 valitud Lõuna-Osseetia parlamendi liige.


Poliitiline tegevus ei katkenud


Liidu lagunedes ja võimaluste avardudes siirdus Kokoitõ Moskvasse äri tegema, kaldudes ka kuritegelikku maailma. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Indrek Elling on kirjutanud, kuidas Solntsevo kuritegeliku grupi liige pärast vahelejäämist jõudis olla nii miilits kui ka FSB «koputaja».


Samal ajal ei katkenud Kokoitõ poliitiline tegevus. Ta oli Lõuna-Osseetia portfellita minister majandusküsimustes ja 1997. aastal määras Lõuna-Osseetia esimene president Ludvig Tšibirov ta kaubandusesindajaks Moskvasse, kus ta samal ajal nõustas Vene riigiduuma saadikut Tšehhojevit.


Oma toetaja Tšibirovi reetmist ei pidanud Kokoitõ otsustaval hetkel paljuks. Varem presidenti toetanud mõjuvõimas Tadejevite klann asus Tšibiroviga tülli läinuna hoopis Kokoitõ taha. Vennad Albert ja Jambulat Tadejev, hüüdnimega «Dikije» (metsikud), kellest viimane oli kunagi Kokoitõ maadlustreener, rahastasid tema valimiskampaaniat.

Raha tõi aga tüli majja ja nii reetis Kokoitõ Lõuna-Osseetia põhilist tuluallikat, salakaubandust Venemaaga valitsenud vennad. Ellingu järgi aitas tal neist vabaneda Moskva.


Moskvas kogutud kontaktid osutusid Kokoitõle presidendiametis suureks kasuks. Toomas Kümmel kirjutas Eesti Ekspressis, kuidas ta valis oma lähemateks kaasvõitlejateks valitsuses endised Vene sõjaväe, julgeoleku- ja luuretöötajad.

Näiteks siseminister polkovnik Mihhail Mindzajev juhtis Beslani pantvangikriisi ajal FSB eriüksust.


Tugevat Venemaa toetust tunneb Kokoitõ koos oma samuti tunnustamata Abhaasia kolleegi Sergei Bagapšiga endiselt. Koos tegid mehed sel nädalal Venemaale avalduse Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamiseks, mille föderatsiooninõukogu lubas eriistungil tuleval esmaspäeval ka arutlusele võtta.

Kõvemat häält tegid presidendid juba Kosovo iseseisvuse tunnustamisel, teatades, et Gruusia läheb NATOsse ilma Lõuna-Osseetia ja Abhaasiata.


Demokraatia pealesurumine


Kaugem eesmärk on Kokoitõl alati olnud liitumine Venemaa provintsi Põhja-Osseetiaga, jäädes niiviisi Venemaa koosseisu.


Gruusia president Mihhail Saakašvili on separatistlikele piirkondadele autonoomiat pakkunud. Kokoitõle on aga igasugune grusiinide ülemvalitsus vastuvõetamatu.

Ta on Gruusiat süüdistanud etnilises puhastuses, sõja soovis ja Lääne demokraatia normide pealesurumises, mis tema sõnul ei saa Kaukaasia reeglite suhtes ülimuslikud olla.


Kokoitõ pole oma seisukohtadega Lõuna-Osseetias üksi. Ta on rahvale jaganud lubadusi nagu palgatõus, gaasijuhe Venemaalt ning muidugi rahu ja vabadust. 2006. aastal valiti Kokoitõ teistkordselt presidendiks, kusjuures nüüd deklareeriti 95-protsendilist toetust hääletanute poolt.


Vene kodakondsuse ja rubladega taskus on rahvas Gruusiast võõrandunud. Läbikäimine Vladikavkaziga on tihedam kui Thbilisiga. Rahvusvaheliselt tunnustamata referendumil 2006. aastal kinnitasid lõunaosseedid oma eraldumispüüet Gruusiast ka suure hääleteenamusega.


Lõuna-Osseetias suuri purustusi ja kannatusi põhjustanud sõja süüdlane on Kokoitõle sama selge kui Läänele. «Me hoiatasime teid. Me ütlesime, et Gruusia alustab sõda. Aga meile öeldi, et Saakašvili on tore demokraat, ta ei teeks seda kunagi,» rääkis Kokoitõ 14. augustil
Moskvas pärast kohtumist Vene presidendi Dmitri Medvedeviga.


Kokoitõ ise on oma suurt sõpra ikka kaitsnud, süüdistades Gruusiat eesmärgis Venemaad häbistada. Ta on palunud Venemaal rajada piirkonda sõjaväebaas ja kihutanud välja OSCE välisvaatlejad, kes «moonutavad tõde».


Kokoitõ võib küll häälekalt sõna võtta, kuid otsus tema kodumaa tuleviku kohta tehakse üle tema pea. Ilmselt küsitakse talt vaid allkirja.



4 FAKTI


•    Poisina armastas maadelda – võitis 1980. aastal Gruusia NSV meistritiitli vabamaadluses ning kuulus ühtlasi ka Nõukogude Liidu koondisse. Toonased trenni- ja võistluskaaslased jäid tema toetajateks hiljemgi.
•    On uhke oma teenistuse üle Punaarmees ja armastab kanda mundrit.
•    Abielus ja kolme poja isa.
•    Ütles pärast sõjategevuse vaibumist, et grusiinidest põgenikel, kes Lõuna-Osseetias elasid, pole oma kodudesse enam asja: «Me tegime seal kõik maatasa, panime paika Lõuna-Osseetia piirid.» Seda avaldust tõttas Venemaa välisministeerium siiski siluma, öeldes, et president tegi oma avalduse emotsioonide ajel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles