Piikide murdmise liit

Kaitseminister Sven Mikseri sõnul on valitsuse sada päeva möödunud väga töiselt. Foto: Toomas Huik

Valitsuse sada päeva on täis ja ei saa öelda, et algus just kõige harmoonilisem oleks olnud.

Valitsus on alustanud väga aktiivselt. Kui valimiste järel luuakse valitsus neljaks aastaks, siis kõigepealt tehakse plaane ja tutvutakse teemadega. See valitsus tehti valimiste eel 11 kuuks väga ambitsioonika kavaga, mis tähendab, et esimesest päevast tuli hakata liigutama ja opositsioon on olnud ka pehmelt öeldes aktiivne. Keegi ei saa öelda, et meile oleks sada kriitikavaba päeva kingitud ja ega me seda oodanudki. On olnud töine, pingeline aeg ja keegi ei hellita illusiooni, et järgnev aeg valimisteni oleks vähem töökas või pingeline.

Ei ole tunda, et on 11-kuune vahevalitsus, kus lihtsalt ära olla?

Sotsiaaldemokraadid kavatsevad kindlasti järgmised neli aastat valitsuses olla. Eeldan, et sama plaan on ka meie partneritel. Uue valitsuse kokkupanemine pärast valimisi ei ole kindlasti nii, et loeme kahe peale hääled kokku, et meil on enamus jälle olemas ja laseme samamoodi edasi. Uue valitsuse ja uue programmi kokkupanemisel on üksjagu piikide murdmist kõigil, kes valitsust looma hakkavad. Või pigem ütleks nii: ükskõik, kellega meie siis järgmist valitsust kokku panema hakkame. Aga näiteks lastetoetuste teemal suutsime suurema osa oma eesmärkidest selles koalitsioonis ära teha, aga meie eesmärk on järgmisel perioodil jõuda lähiaastail ikkagi 60 euroni.

Sotsidel on vabamad käed ehk tõesti, sest Reformierakond ja IRL on tülis, Keskerakonnaga nad koos Edgar Savisaarega koostööd ei tee. Teie olete aga viimastel päevadel riigikogus lausa IRLiga ühiselt hääletanud.

Kunagi ei ole mõtet kedagi välistada. Kooslusi, mida Eesti poliitika pole näinud, pole ülearu palju. Tõsi, seni pole olnud liitu sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel. Aga keegi ei tea, mis tulevik toob. Murelikuks teeb see, et poliitika on muutunud väga jäikadel positsioonidel võitluseks kõikvõimalike vahenditega. Ühisosa otsimist ja kompromissivalmidust jääb järjest vähemaks.

See, et te äsja koos IRLiga hääletasite, tõesti ei toonud pingeid?

Mis puudutab alkoholiaktsiisi tõusu, siis leppisime koalitsioonikõnelustel kokku, et aktsiisi tuleb tõsta kiiremas tempos, aga oli erinevaid lähenemisi. Meie lähtusime tervise­edendajate soovitustest, Reformierakond lähtus mingist teisest eeldusest. Eks arvamuste erinevus tekitab omajagu pinget, aga keegi pole nii naiivne lootmaks, et erinevatest ideoloogiatest koosnev koalitsioon töötab pingevabalt, ladusalt ja kabinetiistungitel visatakse ainult lõbusalt nalja. Piikide murdmine käib väga paljudes küsimustes tegelikult kogu aeg, aga see ei tähenda, et oleksime tülis või lõhki minemas. Või et edasiminekukohti pole.

Tülis või mitte, aga ebameeldivaid üllatusi on olnud palju. Võtame näiteks praamid. Olete te korrakski mõelnud, et Urve Palo võib olla praegu tööriist? Et eelmine võimuliit läks lahku paljuski IRLi jäikuse tõttu praamide ostul ja Palo viib nüüd Reformierakonna soovi lihtsalt lõpuni?

Ei, midagi sellist pole mulle tundunud. Vaadates praamilugu, siis praegune mudel on ju kehtinud palju aastaid. Tekib küsimus, mida tegi Juhan Parts kõik eelnenud aastad? Ta rääkis pikalt läbi, et osta omanikult praegused saarte vahel sõitvad praamid. Me ei tea täpselt, miks need läbirääkimised ebaõnnestusid, ja me ei tea, kui palju kulutas riik selle peale raha. See kindlasti väärib arutust, miks kõik nii pikalt läks ja kuhugi ei jõutud. Täpselt pool aastat enne praeguse valitsuse sündi võttis eelmine valitsus vastu justkui põhimõttelise otsuse, aga järgnes pool aastat paigaljooksu, kus minister andis käskkirja ja võttis siis selle tagasi. Vedas kaigast Tallinna Sadamaga, aga tulemust ei olnud.

Mis oleks siis lahendus?

Usun, et kui riigil oleks praamid ja käitaja hange kuulutatakse välja riigi omanduses olevatele praamidele, siis võiks see olla ju hea lahendus. Aga kui eksisteerib risk, et praegu me ajaliselt lihtsalt ei jõua, et praamid ei liigu, siis on see liiga kõrge risk. Praegu on hange välja kuulutatud ja näeme, kas on paremaid, soodsamaid pakkujaid või mitte. Esimene eesmärk on see, et praamiühendus ei katkeks, et see oleks kvaliteetne ja mugav. Saan emotsionaalselt aru ametnikest, kes on aastaid tööd teinud ja on valmis lahingu võitmise nimel praamiühenduse ohtu panema, aga inimesi see ei aita. Kes räägivad, et võitlesid palehigis parema ühenduse pärast, peaksid peeglisse vaatama ja küsima, kui siiralt nad töötasid ja kui kaugele nad ikkagi jõudsid. See oleks aus.

On kuulda, et väga palju ässitamist ja ebalojaalsust tuleb majandusministeeriumi enda ametnike seast.

Poliitiline otsustajate kiht, kes valitsuste vahetumisel liigub, on väga õhuke. Kindlasti paljud tippametnikud kaitsevad mitte eelmist ministrit, vaid enda otsuseid. Urve Palo on erakordselt tegus ja efektiivne juht. Ta pole kindlasti lasknud ennast uues ametis ära kodustada ega ajanud poliitiliselt mugavat vagu, vaid võtnud ette asju ära teha. See, et ta on jõudnud hankeni, et laual on tõepoolest alternatiivid, nõuab otsustusjulgust ja vastutusvalmidust. Seda oli eelmises valitsuses vähe.

Oli üldse kahe ministri süsteemi kehtestamine õige otsus? Ametnikud kurdavad ka sotsiaalministeeriumis, et segadust on sootuks rohkem.

Mõlema maja haldusalad on piisavalt suured, et sinna mitte ei mahu kaks ministrit, vaid ühe inimese jaoks käibki töö kasvõi aja mõttes üle jõu. See jagamine oli mõistlik. Aga kas see on hakanud kohe toimima nagu oli soov, see on omaette küsimus. Kui esmalt Siim Kallasega neljasilmavestlusi pidasime, siis ka tema arutles, kuidas valitsemisalasid ümber tõsta ja paindlikum olla. See oli huvitav mõte, mille Taavi Rõivas üle võttis. See sai aga küll teistsugune, kui Kallas silmas pidas. Kui kriitiline olla, siis selleks ajaks, kui tehti otsus ministeeriumid kahe ministri vahel jagada, oleks võinud idee pisut enam läbi töötatud ja konkreetsem olla.

Üks kõrgel kohal reformierakondlane tunnistas hiljuti eravestluses, et on kurb, et riiki juhib tegelikult viis-kuus inimest. Tunnete te seda?

Ei usu, et riiki juhib viis-kuus inimest. Riiki juhib ikka valitsuskoalitsioon. Mul pole väga täpset ülevaadet, kuidas Reformierakonnas juhtimine käib. Valitsuses on alati ministrid, kes moodustavad tuumiku, kes on sunnitud oma erakondliku positsiooni tõttu või muul põhjusel tegelema laiema teemade valdkonnaga kui oma ministeerium. Olemuslikult on erakondade juhid need, kes osalevad rohkemate poliitiliste otsuste langetamisel.

On teil Taavi Rõivasega hea läbisaamine? On ta iseenda peremees ja end kehtestanud?

Eks talle tuli ka see positsioon kindlasti üllatusena. Ma loodan, et ta on rolliga harjunud. Ta näib seda kindlasti nautivat.