( 26.01.1932 Tallinn – 2.07. 2014 Tallinn)
Mälestades Peeter Sauli
3. juuli 2014, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Peeter Saul tähistas kaks aastat tagasi oma 80. sünnipäeva, saabus roosikimp loomulikult ka Kadrioru lossist. Kimpu saatsid sõnad, et kui presidendipaar kordki peaks igatsema head salongimuusikat, pole neil Peeter Saulist paremat valikut. Üheksal juhul kümnest võib sellistesse sõnadesse suhtuda kahtlusega, kuid Peeter Saul oli üks nendest, kellele polnud vaja asja ees, teist taga mett moka peale määrida.
Elu muusikas, võib samuti öelda ilma igasuguse suure ja õõnsa kõnekõminata. Maestro elas muusikas, ja mitte ainult sellepärast, et ta juhatas orkestreid, mängis klaverit või et tal oli Eesti üks suurimaid vinüülplaadi- ja partituurikogusid. Peeter Sauli lähedasedki olid muusikud – tema ema Linda Saul oli tunnustatud dirigent ja laulupedagoog ning isa Voldemar Saul viiuliõpetaja, abikaasa Heli Lääts aga on Eesti üks legendaarsemaid lauljaid.
Muusikuteed alustas ta juba 15–16-aastaselt restoranides mängides, hiljem tulid klaveri-õpingud professor Bruno Luki ja dirigeerimine Peterburis kuulsa Ilja Mussini käe all. 1954. aastal oli ta üks Emil Laansoo ansambli asutajatest, mis tegutses aastaid Eesti Raadio juures ja millest sai paljude noorte eesti muusikute kasvulava. Selle liikmeteks olid Sauli kõrval näiteks veel Eri Klas, Kalju Terasmaa, Arne Oit jt. Miks dirigent ja mitte helilooja, on Sauli käest küsitud. «Helilooja peab looma midagi uut, muidu ei ole mõtet,» rääkis ta selle peale. «Eks proovisin ka mina luua, kuid alati tundus, et tulemus oli kellegi teise oma.» Kriitikameel seljatas helilooja Peeter Saulis ja jättis ruumi hinnatud dirigendile.
Saul ei olnud puritaan, kes vaadanuks kurja pilguga kõike, mis tuli mujalt kui akadeemiliste süvamuusika jäistest kõrgustest. Olles alustanud praktilise restoranimuusikuna, kes mängib rahvale, ei unustanud ta seda ära – oli ta ju ka populaarse Arne Oidi lauluvõistluse üks eestvedajatest. Nn levimuusika kohta arvas ta nii: «Heliloojale on tähtis, et ta muusika jõuaks rahvani.»
Teadupärast oli maestro teine suur kirg muusika kõrval poks. Lisaks märkimisväärsele plaadikogule oli tal suur arhiivikogu tähtsaimate poksijate matšidest. Peeter Saulist ja teisest poksijataustaga dirigendist Eri Klasist tehti kunagi dokumentaalfilm «Poks ja muusika», kus mehed omavahel ka poksisid, kuid kahjuks on film hävinud. Poks on julgete meeste ala ja julgust on maestro pidanud dirigendiameti puhulgi üheks tähtsaimaks omaduseks. Julgust seista sajapealise orkestri ees ning oma veendumused ja tahe läbi suruda. Ainult siis võis sündida hea esitus.
Peeter Saul on öelnud, et dirigendi jaoks on kõige suurem tunnustus, kui orkestrandid tulevad pärast kontserti kättpidi tänama ja ütlevad, maestro, tulge ikka siia tagasi. «Mul on õnn olnud ikka ja jälle samasse kohta tagasi tulla.»