Sisekaitseakadeemia magistritöö raames läbiviidud uuringust selgub, et vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike motivatsiooniks on vajadus kaitsta oma kogukonda ja lähedasi ning hoida oma kogukonnas õnnetusi ära. Karjääritegemist vabatahtlikud aga tähtsaks ei pea.
Sisekaitseakadeemia magistri Dagmar Agu-Kruusmaa uuringust järeldub, et vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike motivatsioon on tihedalt seotud oma kogukonna huvidega, eelkõige eesmärgiga muuta seda turvalisemaks. «Vabatahtlikud tegutsevad oma sisemistest ajenditest lähtuvalt ja välised mõjutajad neile olulise tähtsusega ei ole, näiteks karjääritegemine ei motiveeri neid olemaks vabatahtlik,» sõnas Agu-Kruusmaa.
Agu-Kruusmaa sõnul ei ajenda vabatahtlikke tegutsema ka isiklike probleemidega seonduvad motiivid nagu vajadus vähendada süütunnet või alternatiivi leidmine oma negatiivsetele tunnetele. «Motivatsiooni vähendab samuti rahulolematus juhtimisalaste küsimuste puhul riigi tasandil, eelkõige info liikumise, kaasarääkimise võimaluste ja tagasiside saamise osas,» nentis ta.
Üldiselt ollakse oma vabatahtliku tegevuse tunnustamise ja märkamisega rahul, seda eriti oma kogukonna ja organisatsiooni tasandil.
Selleks, et vabatahtlikke enam motiveerida siseturvalisusalastest tegevustest osa võtma, tõi Agu-Kruusmaa oma töös ettepanekuna välja laiendada vabatahtlike täidetavate ülesannete ringi. «See võimaldaks näiteks nendel vabatahtlikel, kelle füüsilised võimed või tervislik seisund kehtivatele nõuetele enam ei vasta, jätkata lihtsamate tegevustega vabatahtlikku tööd,» selgitas Agu-Kruusmaa. «Muuhulgas võiks sarnaselt vabatahtlikele päästjatele kaaluda abipolitseinikele põhitöölt vaba aja andmise võimalust. See muudaks paindlikumaks ressursi kasutamise, näiteks tänavarahutustes või kriisiolukorras.»
Agu-Kruusmaa tõstis oma töös esile ka suurima erinevuse vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike motivaatorite vahel. Nimelt ilmnes vahe väärtustes - vabatahtlikud päästjad on oma olemuselt rohkem ennastoherdava loomusega.