«Puudutuse» tantsupeol veereb aeg mõtetes ja kiire pole isegi siis, kui orkester eriti kiired rütmid üles võtab. Aega on, et võtta vastu tuld, austada väärikaid tantsujuhte, anda tuld käest kätte ja lasta lõpuks tulel süttida.
19. tantsupidu laseb ajal voolata
5. juuli 2014, 08:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et mis see elu muud ongi, kui võtta aega, et olla, kallistada, lustida, kiirustada, hullata ja paitada. Tantsupeo loojad on unistanud ja nende unistuses on kõik üksteise vastu head ja hoolivad, isegi kui elumöll üle pea kasvab.
Kas tantsu keeles, 10 000 tantsijaga on võimalik lugu jutustada nii, et publik aru saab? Kas eesti rahvatants on veel tantsupeol või tantsitakse pigem lahjat balletti? Kas tantsijad saavad tantsupeol ka tantsida või jooksevad joonisest joonisesse? Kas elav orkester ja lauljad suudavad tantsijaile arusaadavalt muusikat teha?
Need on vaid mõned küsimused, mis eile enne etendust mõtteis vormusid. Jaa, kõik see oli olemas.
Lugu jooksis alates esimestest hetkedest, kui pisemad maja ehitasid ja ülemeelikuks läksid ning emad neid lohutama tulid. Ja siis mõtisklema jäid. Võib-olla jäi naistel sel korral särtsutantsust puudu, aga sellise rolli oli neile määranud lavastaja – olla lohutaja, olla kodu, kuhu tagasi tulla.
Poisid ja mehed hullasid, tantsisid pulkade ja keppidega ja nautisid – mida muud on poisile vaja, kui lasta tal joosta ja hüpata, ning ta on nõus tuleval korral jälle tulema. Eriti kui publik maruliselt reageerib. Tantsupidude ajaloo tundjaile sinna juurde äratundmisrõõm – tantsupeo osaks on algusest peale olnud rahvamängud, jõukatsumised.
Nii palju pole ühelgi tantsupeol erinevaid rühmaliike koos tantsima pandud. Ja see andis ehk kõige paremini edasi peoloojate unistust, et eri põlvkonnad rohkem koos oleksid, ühist elu elaksid.
Segamini kõige vanemad ja peaaegu kõige väiksemad, kus lõpuks vanad joonistavad liivakella ja lapsed sirisevad ajaliivana ühest väljakuäärest teise. Üks terake jääb teistest maha uperpallitama.
Seegi on selle peo lavastuslik kild, mis ikka ja jälle kordub, ikka kerkivad teiste seast üksikud, et mitte olla vaid mass.
Publik ei märka tantsulõppudes plaksutada – üks tants sulandub teise, rühmad vahetuvad ning ei saagi aru, kus miski algab, kus lõpeb. Aga plaksutada tahaks ja siis, väikese viivitusega saadetakse aplausiga treppidest üles eelmise tantsuloo peategelasi. Samal ajal käib väljakul juba uus tantsulugu.
Sel peol on pikad tantsud ja kui publik kohe ei märka, kui suurepäraselt keskkooliealised poisid tüdrukuid kätel kiigutavad, kui kõrgele sülle jaksavad tõsta, on tantsulooja ja lavastaja jätnud publikule jälle hetke märgata. Et siis tunnustavalt plaksutada.
Kusagil keset pidu, kui tantsumöll – raske ja eriti nauditav tantsida – vaheldus vaikse muusika ja soolopaaride lüürikaga, oleks tahtnud korraks aja peatada. Ning just siis see tuli koos sinise-oranžikirjude naiste võimlemisrühmade tähistaeva vaikusega.
Loo jutustajad – sel etendusel ei räägita midagi, ainult muusika ja tants – keeravad järgmise peatüki ette ning päikeseprillides mehed näitavad ja Lauri Saatpalu oma karedal-madalal häälel jutustab Pantokraatori mürina saatel, kuidas raha kui kaval saatan end ilmutab. Hoog ei tundu enam kunagi vaibuvat, aga siis tuleb tüdruk poisi juurde. Ja nad armuvad, aga poiss ei peatu ikka ja tormab maailmamöllu tagasi. Paistabki täpselt nii, nagu lavastajad olid enne rääkinud.
Selleks hetkeks on juba saanud rahvatantsu ja head muusikat ning siis tuleb ka võimlejate järjekordne hitt. Kui valgetes kleitides neidude mustad tiivad väreldes vilksatavad ja lendu tõusevad.
Ja siis nad tulevad, lõpuks kõik 10 000 tantsuväljakule ning Cätlin Mäe loodud ja esitatud õrn «Valss vanaemale» viib selle kõige-kõige sõnumini – puudutuseni, mis kandub tantsijailt publikule.
«Kaua nad seda kõike on õppinud?» küsis väärikas eas rootslasest rahvatantsija vaid ühe küsimuse ega uskunud, et tantsijad on kõike seda vaid aasta või isegi vähem õppinud. Rootsi härra seisis püsti, andis saadud puudutuse edasi ja plaksutas pikalt. Nagu kogu ülejäänud publikki.
P.S. Nii palju torupillimuusikat pole vist kunagi ühelgi tantsupeol olnud. Kui see pole eesti tantsu pidu, siis mis veel?!
Laulupeo nimiloo «Puudutus» esimene salm
Sõnad Kristiina Ehin, muusika Tõnu Kõrvits
Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, ma palun.