Maido – veider on teda, küll juba 57-aastast, aga ikka siiralt lapsemeelset meest perenime pidi kutsuda – kähe hääl tasaneb pea sosinaks, kui ta räägib oma ema karedatest kätest ja päikselistest hommikutest Mikitamäe kodus koos kohvilõhna ja piima sorinaga lüpsikusse. Möödunud suvel kutsus ta need, kellega koos seekordset tantsupidu lavastab, oma emale külla.
«Nad on emaga nii sarnased – nii välimuselt kui ka energialt, mis neis mõlemas pulbitseb,» meenutas kokkusaamist Maido parem käsi tantsupeol Kadri Tiis.
Maidol on Põlvamaal aga ka teine kodu. Vanast mõisahoonest koliti Tilsi lastekodu küll juba aastakümneid tagasi lähedal asuvasse mitmekorruselisse kivimajja, aga endine lastekodupoiss Maido on ikka Tilssi läinud. Omal ajal viis ta sinna laagrisse oma tantsuansambli Lee, et õpetada noortele lisaks tantsimisele ja heinateole ka ahjukütmist. Aastaid hiljem saadavad Lee praegused tantsijad lastekodusse jõuluks kommi, on seal külas käinud ja toonud lastekodulapsi Tallinna endale külla.
Maidole on need sidemed hirmus olulised. Kui Põlvamaal ei edenenud rahvatants nii hästi, nagu tantsujuht oleks soovinud, kutsus ta seal koos kultuuritöötaja Helje Põvvatiga kokku tantsurühma Kagu Kabujalakõsõ. Juba 16 aastat sõidab Maido kord kuus nädalavahetusel Ruusa rahvamajja põlvakatele tantsu õpetama. Seda rühma tuntakse nii Põlvamaal kui ka kaugemal, muu hulgas on Kabujalakesed tantsinud ka Mikitamäel, täpsemalt Usinitsa külas Tereskite pere ehk Maido ema ja isa koduõuel.
Maido nimetab end Mikitamäele mõeldes poolnaljatades setuks, kuigi tema pärisjuured on hoopis Pärnus. Aga sealt, oma esimesest kodust mäletab mees vaid suurt vene ahju toanurgas ja ühte 1. maid, kui ema oli talle uhke valge ülikonna õmmelnud ja ta selles trepist alla otsejoones poriloiku oli tatsanud. Maiparaadist polnud enam juttugi. Kui Maido, pere noorim, oli kolmeaastane, suri ema verehaigusse, ja Maido saadeti Maidla lastekodusse. Oma isast ei tea Maido suurt midagi. Tal olid vanem vend ja õde, aga kummalegi ei antud pikka iga.
Sinna viis mind mu siis juba teismeline õde. Mul on meeles pikk rongisõit hommikul vara. Nutmist oli hästi palju. Aga Maidlast on mul meeles ilus mõisamaja, suurte puudega ilusad pargid ja hoolitsevad inimesed.
Eks ikka, ja ka suuremana, juba Tilsis oli padi vahel märg. Eriti kui õde külas käis. Kohtumise rõõm oli ülimalt suur, aga lahkumistest on meeles Tilsi mõisa pikk allee, mida mööda õe väravani saatsin ning istusin seal ja vaatasin pikisilmi, kuidas ta läks. Niisugusel hetkel oleksid kõik lapsed nutnud.
Kõik küsivad lastekodus kasvanuilt, kas neil oli seal õudne. Ei! Mitte ühtegi õudusunenägu, mitte ühtegi vihmast päeva ei meenu. Ega ma lastekodu teemat väljaspool puudutanud. Kes teadis, see teadis. Kui ütlesid, et oled lastekodust, siis hakkas tulema see koloonia-värk, et seal on kõik vägivaldsed. Sellist suhtumist enam pole. Mina ei ole kunagi kakelda osanud. Minu elu oli nii Maidlas kui Tilsis hea, hoolitsetud ja hoitud. Kuigi oli ka range kord, aga see andis turvatunde.
Muidugi olenes palju kasvatajast. Minu kasvataja oli Laine Kitsberg, keda kutsusime hellitavalt Kitse-mammiks. Oi, kui valus käsi tal võis mõnikord olla! Vitsa me ei saanud, tutistada küll. Aga tal olid ka helluse käed, küll karedad nagu maanaisel, aga kui ta sind silitas, oli see nii hea! Ääretult tore mammi oli.
Oligi. Meil oli tore see, et sattusime Tilssi seitsme poisiga korraga ja olime nagu seitse venda. Kitse-mammi õmbles meile ühesugused püksid ja särgid ja olime poisteansambliga justkui vaatamisväärsus, kui kultuurimajades esinemas käisime. Kitse-mammi elas lastekodu, mõisa teisel korrusel meie toa peal. Kui õhtul voodisse läksin, kuulsin, kuidas üleval pandi Singeri masin tööle – tõkk-tõkk-tõkkkk. Siis läks Kitse-mammil meie pükstele lappide panemiseks ja särkidele nööpide õmblemiseks. Ta oli suur puhtusearmastaja.
Ükskord sügisel toodi meile ilusad punased plüüsvaibad ja meie pidime algul ümber nende käima, et ära ei määriks. Aga siis käisime mustikal ja hõõrusime pärast mustikaid suhkruga. Me ei pannud tähelegi, kui punane plüüsvaip oli mustikaplekke täis. Ja kui siis Kitse-mammi sisse tuli! Vahel mõtlen oma väikeses Viimsi kodus, et kui Kitse-mammi ootamatult sisse astuks, mis kisa siis kostaks ja kuidas tutid lendaksid! Ei, ei, ma olen ka puhtusearmastaja, aga alati ei ole aega. Ja kui siis Kitse-mammile mõtlen, hakkab piinlik ja luban, et võtan end kokku ja teen korda.
Ikka ema! Tema toa uksele võis alati koputada ja sisse astuda. Sünnipäevaks tegi ta alati midagi – tõi vähemalt kommikarbi. Ükskord juhtus nii, et olin eelmisel päeval mingit ulakust teinud ja riielda saanud ning siis ei tulnud päev otsa seda kommikarpi. Kuni läksin voodisse ja Kitse-mammi tuli nagu igal õhtul head ööd soovima – alles siis surus ta mulle padja alla kommipakikese.
Jah, direktor oli isa eest – temagi elas sealsamas mõisamajas. Ta oli ääretult hoolitsev mees. Kui hommikul tuli, oli ülikond seljas, aga päeval pani tööriided ja võis midagi kaevata või torusid parandada. Ta ei olnud lihtsalt direktor, vaid tõesti isakuju. Kui oli vaja sporti teha, tegi seda koos meiega. Kui nii mõelda, siis meil polnudki nagu kodust puudust. Meil oli ema, kelle kaissu võisid pugeda, oli isa, kes andis turvatunde. Ehk polnud ema küll igal hetkel võtta, aga võib-olla see tegigi meid tugevamaks.
Kuidas ja millal tuli teie ellu Mikitamäe ema ja pere? Paar aastat tagasi, kui maast ja ilmast juttu ajasime, ütlesite, et saite oma ema alles täiskasvanuna. Kuidas saab lastekodupoiss endale suurena äkki ema leida?
Sain uue ema täiesti kogemata. Olime Lee tantsuansambliga Tilsi kolhoosis suvelaagris. Sinna tuli brigadiriks üks noor mees, Andres, kellega saime sõbraks ja kes kutsus mind enda poole Mikitamäele maasikaid sööma. Läksin, sattusin sinna veel ja veel, jäin juba nädalaks ja ühel päeval imestasin isegi, kui ütlesin sõbra emale ema ja tema ütles mulle poja. See esimene kord, kui ta mulle poja ütles, on meeles. Ma täiesti sulasin sellesse peresse, kus oli ja on peale minu kolm nooremat poega. Elasin kõik suved seal ja võin alati minna, kas või keset ööd uksele koputada, ikka olen oodatud. Mul on seal oma tuba. Jumaluke, kui tore seal olla on, emaga-isaga, minnidega (vennanaised – A. A.) ja vendade lastega kokku saada.
Just. Mu ema on hästi siiras, nõudlik, kohusetundlik. Ta on maainimene, eluaeg maad harinud, loomi pidanud. Ainuke kurb asi on see, et viimasel ajal saame harva kokku, aga kui nüüdki oli emadepäev, oli mul, kellele helistada! Mulle alati meeldis, kui ema lüpsis lehma ja kui siis esimene sirr-sorr käis, kutsus ema kiss-kiss, Maido! Mulle õudselt meeldib soe, vahune piim. Ja kui lavastusgrupiga Lõuna-Eestis tuuri tegime, läksime ka minu ema-isa juurde Mikitamäele. Näitasin uhkusega, et see on minu kodu, tulge minu koju ka! Vennal on seal lähedal ilus suvekodu ja jäime sinnagi paariks ööks.
Esimest korda tantsisin ikka juba Tilsis. Eesti keele õpetaja ütles, et kohalikku rahvamajja oleks tantsurühma ühte poissi vaja, kas mina ei taha minna. Olin liikuv poiss ja muidugi nõus. Pealegi oli see selline privaatne võimalus minu ja veel mõne jaoks lastekodust, sest kui teised pidid õhtul tuppa minema, astusime meie kolm kilomeetrit Laheda kultuurimajja tantsuproovi. Sellest on mul meeles vaid nii palju, et seal oli ilus naine, kelle käes oli suur paks sinine raamat. Nüüd ma tean, mis raamat see oli – Ullo Toomi nn rahvatantsupiibel. Sealt ta siis luges ja meie tegime neid sammukesi. Rohkem on meeles, kuidas me pimedas koju tagasi läksime, see tee oli kõige parem osa.
Meie põhisuund oli 8. klassi järel kohe eriala õppima minna, mitte keskkooli. Meie poisid kõik läksid Tihemetsa sovhoostehnikumi ja mina panin end ka sinna kirja. Aga mul oli siis klassijuhatajaks väga noor õpetaja Karin Jaani (hilisem Eesti diplomaat – A. A.). Ääretult tore inimene. Kui tema kuulis, et mina lähen ka Tihemetsa, läks ta direktori juurde, helistas Tihemetsa ja võttis sealt dokumendid välja. «Sina lähed Viljandi kultuurikooli!» ütles Karin Jaani mulle, ja nii ma läksingi. Olin ju suur taidleja olnud, lugesin luuletusi, mängisin puhkpilliorkestris kolhoosiesimehe kõrval bassi, mulle meeldis kirjandeid kirjutada ja neid loeti klassis ette. Viljandisse läksin näitejuhtimist õppima. Seal üürisin endale esimese asjana korteri – ühiselamusse ei tahtnud minna.
Stipendium oli 30 rubla ja lastekodulapsena sain teise sama palju. Vaat, aga siis sain teada, mida tähendab, kui oled tulnud lastekodust, kus igal õhtul pannakse toit lauale, aga Viljandis olin korraga üksi ja ühel hetkel oli rahakott tühi.
Kutsusin kõik sõbrad külla ja kõigil oli hea olla. Oli tore pidu ja kui teised ära läksid, oli ka raha otsas. Siis hakkasin mõtlema, mis edasi saab. Päris valus oli. Võtsin siis koolisööklas 6 või 9 kopika eest piimasupi, leib oli tasuta laual ja kuidagi ikka sain. Aga õppisin, et natuke peab ikka planeerima ka.
Teine selline hetk tuleb meelde, kui juba ülikooli lõpetasin ja pidin ühikatoa ära andma. Sain endale kusagil toakese, aga mul polnud ühtegi asja sinna sisse panna. Isegi linu, patja ja tekki polnud. Need sain siis tänu Tilsi-aegsele heale sõbrannale Ljudale, kes oli õppinud meditsiini ja töötas haiglas. Ausõna, varastasime sealt haiglast mulle mu esimesed linad, teki ja padja – kõigil tempel peal. Üldiselt on kõik suured probleemid mu elus kuidagi lihtsalt lahenenud, sõbrad on aidanud. Kui kõht oli tühi, läksin Ljuda juurde haiglasse ja sain taldrikutäie suppi.
Näitejuhtimises oli palju poisse, aga tantsukursusel jälle rohkem tüdrukuid, nii et meile pandi ka tantsutunnid, stange juures ja puha. Meist tehti ka tantsurühm ja sellega läksime tantsupeole, see oli vist 1977. aasta noortepidu.
Tantsupidu jättis mulle tõesti väga sügava mulje. Samal aastal lõpetasin Viljandi kooli ja astusin Tallinnas pedasse (Tallinna Ülikool – A. A.). See oli Mait Agu teine kursus. Ta lõi meie peal Kullaketrajate ansamblis tantse, mida hiljem oma folgivarietees kasutas. Oleme küllalt hommikuni Salme kultuurikeskuse laval istunud ja vaadanud, kuidas Maidul peas surises see aparaat ja tants tuli.
Tänu sellele hakkas mulle tantsuloome meeldima. Selles mõttes on mu enda Leel ka hea, kui nad näevad, kuidas tants sünnib. Ja nad hakkavad seda protsessi nautima. Kui nad märkavad, kuidas mu silmad lähevad kokku, fookus läheb ära ja hakkan mediteerima ning panen käed nende jaoks juba tuttavasse poosi, siis nad teavad, et võib vaikselt omaette istuda ja juttu ajada.
Mulle meeldis väga ka tantsida. Aga meid kutsuti väikesteks Mait Agudeks – ta oli ju meie eeskuju. Hiljem on igaühel oma tantsukäekiri tekkinud.
Mõnikord tuleb ta lendama panna, kui on mõni tellimustöö. Kõige olulisem on muusika – see peab mind kummitama hakkama. Mu tantsud on sageli väikesed raamjutustused, kus algus ja lõpp lähevad kokku. Ja vahel Pegasus lonkab, mitte ei lenda. Ise tead seda kohta tantsus, kus ta lonkas. Siis mõtlen, et teinekord teen selle koha ümber. Mu tantsud sünnivad sageli bussis, kui Viimsist kesklinna sõidan ja muusika, mis meeldib, heliseb kõrvus.
Mul on alati meeles, kuidas ema, nii üks kui teine, leivapuru laualt oma kareda käekesega pühib. See lihtne liigutus on selle peo «Ootuse loos» (tuntud Tõnis Mägi laulu «Leib jahtub» järgi – A. A.), mis tantsu alguse, keskpaiga ja lõpu kokku viib. See silitus ei pea just laualt pühkimist tähendama, võib olla ka lapse või maapinna paitus. Igaüks näeb, mida tahab.
Ju keegi tahtis, et nii läheks, et olen ema ja kodu endale saanud. Hingeke ei taha tühja kohta ja ju see täideti õigel ajal. Kui räägin tantsupeol puudutusest, mis on ka meie peo pealkiri, siis olen palju puudutusi saanud, ja neid on vaja. Mõnikord on ka mõni negatiivne puudutus, kuigi tantsupeol me negatiivsest ei räägi. Ikka heast. Vajakajäämisest me ei räägi, ei näita välja, mis hinges. Aga hea, kui saad inimesega jutule ja ta end siiralt avab.
Ei, ma alati leian kellegi, kellele rääkida. Ma ei tea, mis tõrge see on, kui me vahel ei julge rääkida. Põed, põed, põed, see on nagu mädapaise, mis valutab, aga lõika lahti, mine räägi ära ja kõik saab korda. Aga emale ei taha minna oma muret kurtma – ikka näitad talle oma elu positiivsest küljest.
Kindlasti.
Ma ei teagi, kuidas julgesin 2007. aastal pidu enda peale võtta. Siis ma ei kartnud midagi, nüüd kardan ja kõhklen. Tegelikult ei tohi, kuigi väike kõhklus on hea. Kui sul on oma siht olemas, siis mine selle poole. Kui hakkad kõiki teisi kuulama, lähed lolliks. Kõigil ei ole ju üks maitse. Mõni kolleeg ütleb hea idee ja neid tuleb kuulata, aga kas ka alati järgida, on teine asi. Võtan neist mõtetest enda jaoks kõige parema.
Sündinud 23. mail 1957 Pärnus
1960–1965 Maidla väikelastekodu
1965–1972 Tilsi lastekodu
1974–1977 Viljandi kultuurharidustöökool, näitejuhtimise eriala
1977–1981 Tallinna Pedagoogiline Instituut, tantsujuhtimise lisaeriala
1980 kuni praeguseni tantsuansambli Lee asutaja ja kunstiline juht
1998 kuni praeguseni Põlvamaa noorte rahvatantsurühma Kagu Kabujalakõsõ asutaja ja juht koos Aveli Asbeli ja Andre Lainega
1980 kuni praeguseni Viimsi kool, algul vanempioneerijuht, 1989. aastast rütmikaõpetaja
1982 noorte tantsupeo pealavastaja Mait Agu assistent
1993 noorte tantsupeo 1.–2. kl rühmade üldjuht
1997 noorte tantsupeo 8.–9. kl rühmade üldjuht
1999 tantsupeo assistent
2002 noorte tantsupeo 7.–9. kl rühmade üldjuht
2004 tantsupeo C-rühmade üldjuht
2007 noorte tantsupeo «Lävel» pealavastaja
2014 tantsupeo «Puudutus» pealavastaja
1998 Ullo Toomi stipendium
2007 kultuurkapitali aastapreemia
Maido tuli esimest korda meile 25 või 26 aastat tagasi maikuu lõpus koos meie keskmise poja Andresega, kellega nad Tilsis olid tuttavaks saanud. Juba esimesel korral võttis sõnnikuhargi kätte ja tuli appi tööd tegema. Ta on kõigis töödes alati abiks olnud. Isa Elmar õpetas talle traktorijuhtimise selgeks, aga vaat autojuhtimist ei ole ära õppinud.
Maido hakkas meid kohe, juba esimesel korral emaks ja isaks kutsuma. Algul mõtlesime, et ütleb nii Andrese järgi, et Andrese ema ja isa, aga ühel hetkel sai selgeks, et ta mõtles tõsiselt, et ta võttis meid kui ka enda ema ja isa. Ta sai tõesti kohe omaks, pereliikmeks nagu teised kolm poega.
Maido on väga lahke südamega, leiab alati aega kuulata – nii last kui ka vanainimest. Isegi külarahvas võttis ta kiiresti omaks ja tema suhtub kõigisse ühtemoodi hästi, leiab lahke sõna. Meie väikese küla kokkutulekutel on Maido Kabujalakeste tantsurühm tantsimas käinud ja nüüd, mu 70. juubelisünnipäeval tegi ta suure üllatuse, kui Kabujalakesed Maido tantse mulle tantsima tulid.
Kui Maido noortepidu tegi (2007 – A. A.), olid meil veel loomad ja ei saanud Tallinna sõita, aga nüüd tuleme kõik, ka Maido vennad ja nende pered.
Meil on juba kaheksa lapselast ja nemadki ootavad alati Maidot külla. Millised jõulud ta ühel talvel siin tegi, kui palju lund oli! Kaevas koopaid ja pani jääküünlad neisse põlema. Ja muidugi on ta olnud ka jõuluvana.
Kui teised pojad, Toomas, Andres ja Uno koju tulevad, siis hõikavad lihtsalt «Tere! Me tulime!», aga Maido tuleb ja ohkab «Oi, kui hea on kodus olla!». Mõne koha pealt on ta lapsik – ei taha ikka veel suureks saada.
Ju see oli nii määratud, et Maido meie perre neljandaks pojaks sattus.