Liiga tavaline teater

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks Liivi Tugale osales «Atlases» 99 läänevirumaalast.
Lisaks Liivi Tugale osales «Atlases» 99 läänevirumaalast. Foto: Gabriela Liivamägi

Mereannipasta oli hea, makaronid parajalt vetruvad, kooresust ja kala ka piisavalt. No ja pastat ma just tahtsingi … kuni hetkeni, mil mu kaaslasele toodi aurav taldrik värskelt grillitud aedviljade, keedukartuli ja tursafileega, lisandiks mõnusalt kapparine kaste. Iga kahvlitäis oli kui ideaalne suvi.

Tänavune Baltoscandal polnud tursafilee, mida Rohuaia kohvikus pakuti, vaid pasta, mille kohta midagi halvasti ka ei saa öelda, aga siiski on kõik igavalt tuttav. Festivalil nägi küll korralikku ja huvitavalt tehtud teatrit, kuid emotsionaalselt puudutavaid või teatripiire avardavaid etendusi mitte.

Põnevaim lavastus oli prantslaste Halory Goergeri ja Antoine Defoorti «Germinal», kus range süsteemi alusel leiutati laval ühine keel ja maailm. «Germinali» loogika seisis küll vildakatel jalgadel, kuid kuna tegijate mängus oli veenvust, siis vaidlemise asemel sai jälgida mängu ehk seda, kuidas tegijad oma tegusid põhjendasid.

Tegelikult on «Germinal» lavastus, mida on mõttetu sõnaga edasi anda, see on peaaegu võimatu, ja see muudabki prantslaste töö, mis kuulus eelmine aasta Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi, eriliseks.

Maailma loomine võikski olla üheks tänavuse Baltoscandali märksõnaks. Sest teine erilisem lavastus oli Benjamin Verdoncki «NOTALL­WHOWANDERARELOST», kus suuri kangastelgi meenutaval ehitisel etendati kolmnurksete puuklotsidega üht õnnetut armastust. See objektteatri lavastus rändas ajas tagasi, seda nii lavastuse visuaalses keeles kui ka vaatajas. Sest vaid lapsemeelsust äratades sai nautida nöörist tõmmatavate kolmnurkade nukrat tantsu.

Verdoncki lavastuse sarnane oli ka Naoko Tanaka «Die Scheinwerferin» – nõiduslik varjuteater, kus taas publiku silme ees (teatri köögipoole publikule nähtavaks tegemine on ka üheks tänavuse festivali ja üldisemalt ka kaasaegse teatri märksõnaks) elustati väikese taskulambiga köögi laua all peituv lummuslik sisekosmos.

Festivaliprogrammis tõusid välismaiste tegijate kõrval jõuliselt esile NO99 «Mu naine vihastas» ja Maike Londi «Ten journeys to a place where nothing happens*». Esimese trumbiks oli selge lugu ja meisterlik teostus – popkultuuriliselt olulised fotod lavastatakse vaataja silme ees uuesti ning seda vaid sekunditega. Võimas ansamblimäng, kus iga liigutus on ülioluline.

Maike Londi armsa aktsendiga inglise keeles esitatud loeng-etendus sellest, kuidas autor erasektorist tulutult sponsorit otsis, võlub ootamatu siiruse ja lihtsusega. Samas on tegemist olulise ja universaalse teemaga, seda tõestab lavastuse menu ka väljaspool Eestit.

Kuigi kõik eespool välja toodud lavastused olid huvitavad, ei tõusnud neist ükski festivali peaesinejaks. Seda polnud ka veel kolm tähelepanuväärset lavastust – Ana Borralho & João Galante «Atlas», Mette Edvardseni «Time has fallen asleep in the afternoon sunshine» ja  Bouchra Ouizguen «Madame Plaza». Viimane, Maroko koreograafi lavastus, kus ülekaalulised nutunaised etendavad mehe ja naise kirge, oli küll ootamatu ja seksuaalselt pingest laetud, kuid pigem oli tegu nähtusega, mitte teatriga.

«Atlase» muutis eriliseks kohalike inimeste osalemine – sada läänevirumaalast tulid lavale ja tutvustasid end. Püüdlik etlemine, lavaline sarm, komistamine ja ehedad karakterid tegid «Atlase» vaheldusrikkaks vaatamata sellele, et lavastuse kontseptsioon oli üles ehitatud kordustele. Kindlasti oli lavastuses osalemine põnev kogemus laval olnud inimestele, kuid laiemat kunstilist üldistust kahjuks ei sündinud. Samas esindas «Atlas» festivali kolmandat märksõna, selleks oli kogu(kesk)konna teater – see oli teater, kus rakverlased rääkisid rakverlastele oma lugu.

Mette Edvardseni lavastuse taga on ülimalt lihte idee – elav raamat. Kindlal kellaajal sai üks (või kaks) inimest minna Rakvere keskraamatukogusse kuulama üht raamatut. Just kuulama, sest näitleja õppis tema enda valikul ühe raamatu pähe ning esitas sellest 30 minutilise lõigu. Tulemuseks intiimne ja eriline lugemiskogemus.

Jazzkaar, PÖFF ja Baltoscandal on kõvad kaubamärgid. Aga neid seob veelgi üks asi – kuraatorid, kes pole huvitatud teatepulga edasiandmisest, need festivalid on Anne Ermi, Tiina Loki ja Priit Raua nägu. Seni on Priit Raud Baltoscandalit suutnud värskena hoida, seega tuleb loota, et tänavune igavus oli erandlik. Samas on Baltoscandalile kõrvale kerkinud tugevad konkurendid – TREFF, Talveööunenägu ja Priit Raua enda korraldatav Augustitants. Seega ei saa Raud loota, et tuntud headus päästab.

Tänavu pakuvad Baltoscandalist põnevamat ja suuremate nimedega teatrit kõik kolm eelnimetatud etenduskunstide festivali.

Baltoscandal

Etenduskunstide festival

2.–5. juulini Rakveres

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles