Keerleb, pöörleb Õllesummer, suve selgroog

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu Õllesummeri «peatänaval»: kokku saavad šašlõkisuits, rahvavoog, päikesepaiste ja mere sillerdus, neli elementi, mis moodustavad maailma.
Elu Õllesummeri «peatänaval»: kokku saavad šašlõkisuits, rahvavoog, päikesepaiste ja mere sillerdus, neli elementi, mis moodustavad maailma. Foto: Viktor Burkivski

Ojah, ma käisin Õllesummeril ning mu keha on pisut tugev, võiks alustuseks natuke valesti tsiteerida Onu Bellat. Kehastusin sel korral mingis mõttes antropoloogiks, et uurida elu. Lähi-antropoloogiks, nagu on end nimetanud prantsuse antropoloog Marc Auge. Pähe tõmbasin sonimütsi ja selga panin jope, et rahvaga ühte sulada. See ei olnud mu esimene Õllesummer ja ei jää ka viimaseks. Mulle meeldib Õllesummer, ilma irooniata

Mida teha esimese asjana, kui ollakse Õllesummeri väravast sisse astunud? Mina mõtlesin, et võiks kinnitada keha. Nii ka talitasin. Süüa ehk ikka šašlõkki, mitte mingit ninnu-nännu Jaapani toitu, mis on ka kindlasti hea. Õhtu tuleb pikk ja korralik toit tuleb alati kasuks.

Šašlõkipakkujaid on Õllesummeril alati palju, nii et valikut teha on raske. Silma hakkas müügipaviljon, mille peale oli kirjutatud «Armeenia šašlõkk».

Teadlane tegutseb

Kuna selle ümber tiirutas ilmse šašlõkiostusooviga prominentne teleprodutsendipaar, siis mõtlesin, et nemad tõenäoliselt viletsat kraami ju ei söön, ja võtsin sappa. Kaks armeenia meest, sonimütsid peas, tundusid ka vardaid keerutades väga asjatundliku ilmega. Siit tuleb küll hea suutäis, olin veendunud.

Šašlõkiputka taha olid nagu kord ja kohus sätitud pingid ja lauad, kus sai istet võtta. Prominentne teleprodutsendipaar oli juba istet võtnud, võtsin ka. Minu kõrval istus üks vanapaar, ütleme umbes kuuekümnesed, ja sõid kahe peale šašlõkiportsu.

Pealiskaudse vaatluse järgi võis ju öelda, et mõlemad olid omal ajal töötanud mõnes põllumajandusega tegelevas majandis ja olnud töös tublid. Nad sõid ja vaikisid. Ühel hetkel küsis naine niimoodi vaikselt: «Kui palju see õlu maksis?» Ma ei kuulnud, et mees, kes ilmselt oligi selline ülivaikne eesti mees, oleks midagi vastanud, aga naine reageeris siiski kerge ärritusega: «Ei no ma niisama tahtsin teada, ära nüüd pahanda.»

Ei pannud tähele, et mees oleks pahandanud, kuid küllap mõistis vanapaar lugeda ka vaikimisest.

Teises lauas tegutses hoopis üks teist masti ja märksa kuraasikam naisterahvas, kes pigem sundis oma kaaslast uut õlut tooma, kui sel klaas juhtus tühjaks saama, ning rääkis ta nii: «Võtsin endale 12 aastat noorema mehe, hakkasime kokku elama, kuid siis mees suri ära.» Joviaalne naisterahvas pajatas oma elutraagikast väga rõõmsalt ja kulistas aeg-ajalt õlut.

Tunnistan ausalt, et jõin ka õlut. Kuigi ajakirjanikuna ei peaks ma sellist juttu rääkima, sest niimoodi võib jääda ebausaldusväärne mulje, et täitsin ametikohuseid joobeseisundis. Samas, antropoloog või etnoloog peab oma uurimisobjektiga sama seisundi saavutama, osalema samades rituaalides, isegi kui selleks toimub meele mürgistamine. Ohverduski võib olla tarvilik, et koguda välitööl teaduslikku materjali.

Nii suur antropoloog ma siiski polnud, et oleks julgenud igasugustele väiksematele, suurematele ja ühele väga suurele kuradirattale ronida.

Tundub, et lisaks õllele ja söömisele on Õllesummer ka üks suur ringikeerutamispidu. See on vägagi mõistetav, sest inimesed on tulnud ju lõõgastuma. Lõõgastumine tähendab, et unustatakse ära rutiin, mingis mõttes väljutakse iseenesest, saavutatakse ehk kehaväline seisundki, omalaadne transs.

Joomine ajab ju samuti pea ja meeled ja tagatipuks ka keha sassi. Samamoodi on igasuguste ratastega. Pööritus on väga rutiinivaba seisund. Pööritus on midagi, mida prantsuse filosoof Paul Virilo on nimetanud «kadumise esteetikaks». Virilio räägib, kuidas eelkõige lastele meeldib igasuguseid keerukujumänge mängida ja neil ei lähe pea sassi.

Muljetavaldav masin

Suurtel inimestel läheb pea kiiremini sassi, sest nende maailm on selline fikseeritum. Õllesummerile ja üldse sedasorti vabanemisfestivalidele tulevadki inimesed oma fikseeritusest vabanema, keerlema ja pöörlema.

Hetk Õllesummerilt. Kaks meest jalutavad mulle vastu, õlletopsid käes, hingepuistamis- ja vennastumisseisund saavutatud. Üks teisele: «Tead, kui hea see vabadusetunne ikka on, ohh!!! Aga sina seda muidugi ei tea.» Miks teine vabadusetundest midagi ei tea, jäi mulle kahjuks saladuseks, sest mehed kõndisid vastassuunas ja kadusid mõne karusselli vahele melusse.

Melu aga oli vägev. Õllesummeri helimaastiku kohta võib kasutada muusikateoreetik R. Murray Schaferi terminit «skisofoonia». See on maastik, kus helid kisuvad kümnesse eri suunda laiali. Eri lavadel esinevad erinevaid stiile ja valjus­astmeid viljelevad bändid, õhku paisatakse külmi ja kiireid Sky Plusi tüüpi kommertsteateid, kõik kutsuvad kõiki kaupa proovima, atraktsioonid kolisevad, inimesed kiljuvad jne.

Muljetavaldavaim karussell-atraktsioonidest oli kahtlemata Boosteri-nimeline, millele oli veel väiksemas kirjas lisatud, et tegu on «power machine’iga». Et asi ikka selge oleks. Selle vastu teised ei saanud.

Booster kujutas endast pikka pöörlevat metallkonstruktsiooni, mille kahes otsas olid istekohad, kuhu inimesed siis kinnitati. Vertikaalasendis ulatus Booster lauluväljaku tuletorni kõrgusele ja võttis siis keerutada inimesi maa ja taeva vahepeal nagu tõeline trikster.

Jälgisin huviga, milliste nägudega olid inimesed, kes ehk ka pisut vindistena need surmasõlmed läbisid. Väga õnnelikud näod paistsid masinalt maha astuvat ja jaladki ei tundunud kellelgi olevat töntsiks läinud. Ühel tütarlapsel jäi vist küll adrenaliinilaksust hing kinni, kuid pigem jättis asi sellise ekstaatilise õhupuuduse mulje.

Keegi paksem mees vastas aga aparaati veel mitteproovinule kindla soovitusega ja kirjeldas tunnet «nagu siis, kui piss tuleb püksi».

Kuid mitte kõigil ei olnud Õllesummeril lõbus ja see on paraku ning kahjuks elu seadus. Nimelt oli üks atraktsioon selline, kus sai värvikuulidega tulistada meest, kellel oli jänesekostüüm seljas ja kes papist üles pandud valemetsa vahel seikles ning «ole-ise-jahimeeste» eest pelgupaika pidi otsima. Mina juhtusin peale momendile, kus see jänes oli endal jänesepea ära võtnud ja puhastas oma värvist punetavaid silmi niiske lapiga, valmistades end ette uueks katsumuseks.

Reportaaži kõlbab lõpetada taas Onu Bellaga: «Mindi ära laiali / keegi ei löönud lokku / tuleval aastal tullaks jälle kokku.»


Täna

Õllesummeril

The Bootleg Beatles (Suurbritannia), Ott Lepland, Merlyn Uusküla, Gorõ Lana, Üllar Jörberg jpt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles