Rahva Ühtsuse Erakonna loomise eestvedajad tunnistavad, et parteile liikmete värbamine pole läinud kergelt. Erakonna koordinaator Anita Luik ei salga, mis teda nördima paneb: «[Uus erakond] on reaalne võimalus midagi muuta ja teha – ja seda ei kasutata nii aktiivselt ära, nagu võiks.»
Uue partei edu sõltub liidrist
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
14. juuli 2014, 12:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Partei asutajaliige Peeter Reemann tõdeb, et kuigi Eesti inimesed janunevad uue poliitilise jõu järele, ei taha paljud millegipärast uskuda neid, kes julgevad tulla välja sooviga võtta ühiskonnas vastutus; samas jällegi ei taheta usaldada ka vanu tegijaid. «Kindlasti saab meil olema raske oma eesmärke ellu viia,» lausub ta, «sest materjal on selline.» Materjali all peab ta silmas valijaid.
Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi professor Anu Toots (pildil) ja politoloog Tõnis Saarts (pildil) peavad uue erakonna puhul oluliseks seda, mil määral suudab ta eristuda senistest parteidest ning kui tugev on ta liider.
«Kas meil on erakondade sekka vaja veel ühte parempoolset, pisut konservatiivse taustaga erakonda?» küsib Saarts retooriliselt. Toots märgib: «Programmi nägemata võib öelda, et eristuda on raske, sest erakonnamaastik on Eestis [parteisid] täis.»
RÜE ainus tuntud tegija on ajutise juhatuse esinaine Kristiina Ojuland, kes Tootsi hinnangul pole sellise suurusjärgu staar, kes suudaks enda taha tõmmata 10 000 fänni. Viimatistel Euroopa Parlamendi valimistel kogus ta 3024 häält ehk 0,9 protsenti häältest.
Saartsi sõnul sõltub RÜE tulemus kevadistel riigikogu valimistel ka sellest, kui tugeva üle-eestilise organisatsiooni suudab erakond kampaania ajaks luua. Samas võib tema väitel saada suureks takistuseks tõsiasi, et uue tulijana ei ole RÜE-l loota riigi rahalisele toetusele ning ilmselt jääb vajaka ka eraannetajate abist.
RÜE eestvedajad on rääkinud, et soovivad inimeste poolehoidu võita sellega, et annavad rohkem kui suured parteid sõnaõigust tavalistele inimestele. Kuid Saarts tõdeb, et inimkesksusest ja partei sisedemokraatiast räägivad kõik erakonnad, liiati ei ole need küsimused, mille abil oleks võidetud valimisi.
Samuti tuletab Saarts meelde, et taasiseseisvunud Eestis ei ole veel kordagi juhtunud, et poliitik, kes on lahkunud erakonnast skandaaliga, oleks uue rajatud parteiga saavutanud edu. «Kui see peaks nüüd juhtuma, murrab see trendi,» lisab ta.