ELi rahuvalvemissioonil EUFOR RCA teenivate sõdurite käsutuses olev Ucatexi baas Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnas Banguis avas oma uksed möödunud kuul, kõigepealt eestlastele, kes kolisid sinna juba siis, kui baasist olid olemas vaid selle välismüürid. Nüüd hakkab elu Ucatexis vaikselt hoogu sisse saama.
Varem Estcoy-9ga jalaväerühma ülemana ja Estcoy-14ga miinipildujarühma ülemana Afganistanis teeninud Rattiste ise nägi KAVis viimast võimalust enne sõjakooli keskastmekursusele suundumist veel missioonil käia. Nüüd ootas ta vastust küsimusele, kas saab sisseastumiskatsete juurde käiva vestluse teha ära telefonitsi ja pääseb kooli kohe sügisel pärast KAVist naasmist, või peab õpingute jätkamisega ootama tuleva aastani.
«Kogemused on teistsugused, teiste maailmapilt on teistsugune. Väga hea näide on Lätimaa – meie oma lõunanaabrid,» räägib ta. «Läti kolleegiga, kes on samal positsioonil kui minagi tulid jutuks patareid. Patareidega on see teema, et neid kulub siin palju, aga keegi ei taha neid suure hulgaga tuua. Tema ütles, et näe, meie võtsime kaasa uuestilaetavad patareid, ostsime kaks komplekti ära ja laeme neid uuesti. Afganistanis said nad kahe komplektiga pool aastat hakkama. Ma jäin ka mõtlema, et ohoh – äkki on see mõte, mida kasutada. Nippe ja trikke õpib teiste käest, selles mõttes on kasulik ikka suhelda.»
Otse Eesti sõdurite konteinerirea kõrval paikneb lätlaste oma ning nii on ühes baasiservas omamoodi Balti tänav. Lätlased saabusid Kesk-Aafrika Vabariiki ja kolisid otse Ucatexi möödunud kuu keskel. Juba mais saabunud eestlased pidid oma varase tuleku tõttu elama kõigepealt Bangui lennuvälja juures M'Poko baasis ning seejärel, esimestena Ucatexile kolides ka enne konteinereid mõnda aega telgis. Lätlastel selles osas vedas, nemad pääsesid otse konteinerkodudesse.
Läti kontingendi ülem major Salvis Dzilna sõnul tahtis baasi juhtkond neid vahepeal eestlaste juurest minema kolida, lõpuks õnnestus neil aga siiski põhjanaabrite kõrvale edasi jääda.
Dzilna on varem teeninud Afganistanis Kunari provintsis, väljaõppemeeskonna liikmena. «Mõnikord me jäime ellu, mõnikord me õpetasime neid välja,» iseloomustab Dzilna toonast elu. «See oli väga ohtlik aeg ja piirkond. Afgaani sõdurid surid, see oli nagu koolitus reaalajas, inimese ellujäämine sõltus tema väljaõppe tasemest.»
Kesk-Aafrika Vabariigi kohta ütleb Dzilna, et juba enne tulekut muretses ta kõige rohkem selle pärast, kuidas tema üksus peab vastu musta mandri kliimale ja seal levivatele haigustele. «Arstid näitasid meile kaarte statistikaga, mis oli kaunis hirmutav,» tunnistab ta. «Aga tegelikult on siiani kõik hästi.»
«Poisid täidavad kõiki arstide ettekirjutusi,» on Dzilva veendunud. «Mõnel on olnud probleeme dehüdreerumise ja päikesepõletusega. Malaariat ega isegi mitte kõhulahtisusi pole meil olnud.»
Ucatexi baasi minihaigla personal koosneb Prantsuse sõjaväemeedikutest. Seal on kaks arsti, kaks õde ja neli parameedikut. Lisaks neile töötab baasis veel kolm Gruusia arsti ja üks hambaarst, Läti kontingendi arst ja õde, Eesti kontingendi õde, Hispaania kontingendi õde ja Soome kontingendi õde.
Poola sandarmid Marcin Ziezinski, Krystian Parszuta ja Ryszard Skoclylas saabusid Kesk-Aafrika Vabariiki alles kaks nädalat tagasi. Kõik kolm meest on varem teeninud kaks korda Ida-Afganistanis Ghazni provintsis, samuti Bosnias ja Liibanonis.
«See missioon on üsna erinev eelmistest. Eriti Afganistanist, kus me keskendusime vastasele, siin peame keskenduma tsiviilelanikkonnale,» räägib kapten Skoclylas. «Siin peame me teatud mõttes muutma oma mõtteviisi, praegu peame me keskenduma kohalikele, kuidas nendega rääkida ja kontakti saada.»
Poolakate rotatsioon Kesk-Aafrika Vabariigis kestab kuus kuud. Puhkust nad selle vahele ei saa.
Oma esimesed patrullid Banguis tegid Poola sandarmid Prantsusmaa ja Hispaania sandarmitega koos. «Me läksime nende juurde ja ütlesime, et me oleme samamoodi sandarmid nagu Prantsuse ja Hispaania sandarmid, et me tuleme Poolast,» kirjeldab Skoclylas. «Vastuseks tuli «Me teame Poolat! Paavst Johannes Paulus II tuli sealt.».»
«Suurem osa kohalikest on meile rääkinud, et neil on hea meel, et sandarmid siin on. Nad ütlevad tihti «Hea töö»,» lisab Skoclylas.
Poolakad tunnistavad, et on teadlikud ja hoiavad pidevalt meeles ohte, mis neid Aafrika kliimas valitseda võivad, eriti terviseriske. «Aga missiooni ajal tuleb keskenduda missioonile. See on meie töö,» rõhutavad nad.
Soome kontingendi asejuhi major Arto Ylä-Kotila sõnul on Kesk-Aafrika Vabariik tema jaoks üldse kõige esimene välismissioon.
«Mina ja mu pere ei plaaninud kunagi, et ma välismissioonile lähen, aga kuna just mind otse paluti, siis ma tulin,» tunnistab ta.
Kotila sõnul ei muretsenud ta siiski enne tulekut väga, sest usaldab oma valitsust, kes kaalub alati väga tõsiselt, kuhu oma sõdureid saadab. «Ma ei olnud mures enne tulekut ja siin olles muretsen veelgi vähem,» sõnab ta.
Soome majori sõnul on lausa üllatav, kui täpselt on osutunud tõeks see, mille eest neid juba kodumaal väljaõppel hoiatati. «Pärast esimest nädalat saabunud totaalne kurnatus oli suur üllatus. Pärast seda me taastusime ja hakkasime kliimaga harjuma, kuid see oli üllatus,» tunnistab ta. «Me ei suutnud tööd teha mitu päeva. See ei juhtunud kõigiga ühel päeval, see juhtus eri päevadel eri inimestega, kuid lõpuks kõigiga.»
«Hetkel oleme me heas vormis,» iseloomustab ta Soome kontingendi olukorda nüüd.
Ucatexi baasi valvamine roteerub päeva kaupa üksuselt üksusele. Pildil on Eesti sõdurid baasi ümbruses patrullis päeval, kui EUFORi üksuste kodu turvamine oli nende töö.
Fotod: Kristel Maasikmets, Evelyn Kaldoja