Sotsiaalministeerium möönab, et soolist võrdõiguslikkust puudutavate seaduste rakendamises esineb puudujääke.
Spetsialist: seadustega võrdõiguslikkuse tagamine on probleemne
Viimastel päevadel on küsimus seaduste suutmatusest diskrimineerimist avastada ja karistada seoses Eesti meeste ja naiste 30-protsendilise palgalõhega taas esile kerkinud.
«Meil on kaks sellist seadust juba olemas – üks on võrdõiguslikkuse seadus ja teine on võrdse kohtlemise seadus, aga need on olemas vaid formaalselt. Midagi ei juhtu, kui neid seadusi ei järgita,» rääkis Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika õppejõud Dagmar Kutsar üleeilses Postimehes.
Temaga ühines poliitik Siiri Oviir, kes heitis riigile ette suutmatust kindlaks määrata, kes võrdõiguslikkust tagavate seaduste elluviimise eest vastutama peab.
Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Christian Veske möönis teemat kommenteerides, et kriitika pole alusetu.
«Kindlasti ei piisa ainult seaduste olemasolust, vaid oluline on ka nende rakendumine,» nõustus ta. «Tuleb tunnistada, et nii soolise võrdõiguslikkuse seaduse kui ka võrdse kohtlemise seaduse puhul on see probleemiks.»
Veske selgitas, et diskrimineerimise ohvritel on õigus pöörduda soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole, kes juhtumile oma hinnangu annab, kuid seaduserikkujate karistamiseks volinikul võimalusi pole.
«Paljudes riikides on volinikul õigus kehtestada trahve või muid sanktsioone. Eestis selline võimalus hetkel puudub,» ütles Veske. Küll aga võib diskrimineerimisvaidluste lahendamiseks pöörduda kohtusse, õiguskantsleri või töövaidluskomisjoni poole, lisas ta.
Veske sõnul tuleb end diskrimineerituna tundvatel inimestel sellest praeguste seaduste kohaselt eelkõige ikkagi ise märku anda: «Ehk kui inimene leiab, et teda on soo tõttu diskrimineeritud, eeldab seadus, et ta pöördub vastavate institutsioonide poole.»