Narkomaan kimbutas surnuaial vanaprouasid

Maria käib Liiva kalmistul lähedaste haudadel pühade ja tähtpäevade ajal. Ta on küll märganud surnuaial kahtlasi inimesi ja korra isegi ühe teise naise kaitsmiseks appi hüüdnud, ent teda ennast ega tema vara keegi ohustanud pole. Foto: Erik Prozes

Teoorias tundus see lollikindel kuriteoplaan – varastada kalmistutel hauakoristamisega ametis olevate vanainimeste selja tagant salaja nende käekotte. Peale viite pealtnäha ideaalselt õnnestunud vargust seisid narkomaan Andrei ukse taga ometi ühel hommikul politseinikud ja viisid üllatunud mehe kaasa.

«Sellist süsteemset varastamist pole meil kalmistutel varem olnud,» ütleb Põhja prefektuuri varavastaste talituse politseileitnant Jan Lants. Ta räägib juuni keskel Tallinnas Liiva kalmistul puhkenud sarivargustest.

Pealtnäha tunduvad need lihtsate kuritegudena. Varas valis ohvriks alati üksiku vanatädi, kes oli kalmistul omaste haudu koristamas. Varas oli platsis samal hetkel, kui hauaplatsi rehitsema asunud vanatädi oma käekoti maha pani ja sellele selja keeras.

Kui tädi mõned minutid hiljem tegevuse lõpetas, polnud enam kotti ega varast. «Viiest juhtumist nägi kannatanu varast ise ainult ühel juhul,» ütleb Lants.

Tõsi, sellest kirjeldusest polnud uurijaile nende töös palju abi. Naise väitel juhtus kõik hetkel, kui ta võttis välja reha ja hakkas prügi koristama. Ta nägi, kuidas põõsastest tuli rahulikult tema suunas umbes 30-aastane pruunide juustega mees.

Halba aimanud kannatanu liikus koheselt oma maha pandud käekoti suunas. Hetkel, kui naine kotti haarama valmistus, tõukas mees naist ootamatult õlast, haaras hoopis ise käekoti ja jooksis üle haudade Viljandi maantee poole. Kõik.

See oli juba viies vahejuhtum Liival, kuid esimene, kus kannatanu sattus kurjategijaga füüsilisse kontakti. Siit edasi on potentsiaalne rööv ja kehavigastused, või mis hullemgi - surm, vaid kukesammu kaugusel.

Nii pidid uurijad kurjategija paljastamisega kiirustama.

Loe edasi reedel Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!