EKKMi hiilgav sisu

Kadri Veermäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mälestused poliitilisest geomeetriast» viib tagasi kadunud Sakala keskusesse.
«Mälestused poliitilisest geomeetriast» viib tagasi kadunud Sakala keskusesse. Foto: Eve Kiiler

Sõna «arhitektuur» näituse pealkirjas muudab kohe väsinuks – silme ette kerkivad maketid, joonised ja pisitillukesed puud või siis eskiisid, kus peal väga sageli millegipärast keskmisest veidramana mõjuvad inimkujud. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) viimast nädalat lahti oleval Anders Härmi kureeritud näitusel «Must maja. Märkmeid arhitektuurist» õnneks millegi sellisega ei üllatata, väljapanek seostub küll otseselt arhitektuuriga, kuid see on lähte-, mitte lõppsihtpunktiks. Paljuski toetub Härm Slavoj Žižeki ideele majast kui ihamasina käivitajast ning näitusele tuleb selline selgroog ainult kasuks.

Härm on EKKMi kokku toonud tõelise crème de la crème’i ning tõenäoliselt on tegu ka ühe kõige parema seni seal toimunud näitusega. Peaaegu kõik teosed on tähelepanuväärselt külgetõmbavad ning üksteisest piisavalt erinevad, et toimidada edukalt ka tervikuna.

Esimesena satub külastaja Karl Holmqvisti 1 : 36 mõõdus minimudeli otsa diktaator Benito Mussolini käsul kerkinud Rooma EURi linnajaos olevast Palazzo della Civiltà Italianast ehk kandilisest Colosseumist.

Ehitis on juba üle kümne aasta külastajatele suletud ning võin isiklikust kogemusest öelda, et traataia vahelt piisavalt lähedalt Palazzot vaadates olen igal külastuskorral tundnud allasurumatut iha hoonesse sisse pääseda. 2015. aastal asutab end sinna 15 aastaks pinna

üürinud Itaalia luksusbränd Fendi, nii et kättesaadavamaks ei muutu too iroonilisel kombel rahvale pühendatud monumentaalne ehitis kuidagi. Fendile tuleb muidugi au anda, et fašistlik pärand neid kuidagi ei häiri.

Viimasel Veneetsia biennaalil Sloveeniat esindanud Jasmina Cibic näitab oma videos «Raamides ruumi» Jugoslaavia liidri Josip Broz Tito pompoosset suveresidentsi, kuid põimib selle arutlustega ühiskonnast, poliitikast ja filosoofiast. Tegemist on näituse ühe kesksema teosega, mis sobib hästi näitlikustama Žižeki ideid, kuid ka näitama arhitektuuri mitte kui majaehituse, vaid ideoloogilise ettevõtmisena.

Tähelepanuta ei tasu jätta ka lainetaval seinal olevat putukatapeeti, mis pole lihtsalt sisekujunduselement, vaid tükike sellist ajalugu, mille Sloveenia ehk parema meelega unustaks. Nimelt avastas 1933. aastal Hitleri-austajast Oscar Scheibel ainult Sloveenias elava pimeda putuka ja ristis selle Anophthalmus hitleri’ks. Ideoloogiliselt on nimi täiesti sobimatu, kuid Carl von Linné taksonoomia selliseid aspekte arvesse ei võta – mis nimi olendile on antud, see talle ka jääb.

Tito residentsiga sarnast ideed kannavad näitusel ka Eve Kiileri fotod Sakala keskusest, kuid tolle hoone transformatsiooniahel on olnud hoopis teistsugune ning lõppenud olematusega.

Makrotasandilt aitab hästi mikrole liikuda Jüri Okas oma «Väikse moodsa arhitektuuri sõnastikuga» ehk 319 slaidiga silmatorkavaist ehituslikest võtetest ja lahendustest, mille kirjeldamiseks pole otstarbekas kasutada paarikut «ilus-kole».

Anri Sala on jällegi oma enam kui kümme aastat tagasi tehtud videos «Dammi i colori» («Anna mulle värvid») kujutanud Tirana linnapea Ed Rama ettevõtmist, kus ta lasi lohutud, elanike enda ehituspraktikaid täis tikitud paneelmajad maalida rõõmsatesse värvitoonidesse – tulemuseks ellu üle kantud «Suur maalritöö».

Anders Härm

«Must maja. Märkmeid arhitektuurist»

21. juuni – 27. juuli

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles