Karuputke tõrjele ei paista lõppu tulevat

Merilyn Säde
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sosnovski karuputk.
Sosnovski karuputk. Foto: Sille Annuk / Postimees

Ajaleht Põhjarannik kirjutab, et kümne karuputketõrje aastaga pole sellest võõrliigist jätkuvalt lahti saadud ning tõrjet tuleb muudkui jätkata.

Karuputke tõrjega tehti Eestis algust 2005. aastal, mil selleks eraldati kaks miljonit krooni.

Kümme aastat hiljem on tõrjemeetodid ikka samad: taimede väljakaevamine, õisikute mahalõikamine ja hävitamine ning taimede mürgitamine.

«Pindala, millelt karuputke tõrjume, on aastatega suurenenud, sest igal aastal antakse meile teada uutest kolooniatest. Aga putkede tihedus kolooniates on vähenenud – seal, kus pikemalt tõrjet on tehtud – ja pilt on praegu kümne aasta tagusega võrreldes ikka palju ilusam,» rääkis keskkonnaameti looduskaitseosakonna liigikaitse peaspetsialist, karuputketõrje projektijuht Madli Linder ajalehes Põhjarannik.

Taimede tihedus väheneb silmaga märgatavalt nelja-viie tõrjeaastaga, neist täielikult vabanemiseks peab tõrjet tegema vähemalt seitse aastat jutti.

«Mullas olev seemnepank peab täielikult ära hävima – seeme võib mullas säilida 7-10 aastat ja kui sinna uusi seemneid enam juurde ei satu, peaks see ala puhas olema.»

Samas on Linderi sõnul mitmeid näiteid kolooniatest, kus paar aastat polnud enam ainsatki karuputke, ent siis mõned jälle ilmusid.

«Linnud neid seemneid ei levita ja tuulega need ka eriti kaugele ei kandu, vahest kuni kümme meetrit taimest, küll aga jäävad seemned loomade karva külge, neid viiakse ühest kohast teise autoratastega ja vooluvette sattudes võivad need ka päris kaugele kanduda,» rääkis ta, et jõgede ja kraavide kallastel on karuputke kolooniaid päris palju. Mürgitamine on seal keelatud, seega tuleb need taimed kõik käsitsi välja kaevata.

«Kõige lihtsam on alustada tõrjet varakevadel ja veel väike taim välja kaevata või mürgitada,» selgitas Madli Linder. «Juba suuremal, õitsema hakkaval taimel tuleb õisikud maha lõigata ja põletada või rohkem kui poole meetri sügavusele maha matta – sellistes tingimustes seemned eeldatavasti ei idane. Kui taimi on rohkem, on abiks ka pidev niitmine või loomade karjatamine.»

Põhjarannik kirjutab, et osa maaomanikke ei lubagi oma maal karuputke tõrjuda: mõni ütleb, et see on mesilastele hea korjemaa, teised jälle peavad taime ilusaks ega taha sellest sugugi lahti saada. Vägisi eramaale tõrjet tegema minna ei saa ja nii need taimed alles jäävadki. Õnneks on enamik inimesi ikka teadlikud, et tegemist on nii inimestele kui loodusele ohtliku liigiga, ning tõrjujatele takistusi ei tee.

Tagasilöögi on tõrjele kohati andnud ka vaegtööd – kas on riigihankega seda tööd tegema leitud firmad tõrjet lohakalt teinud või jätnud selle mõnel pool sootuks tegemata.

«2011. aastal oli üks töövõtja, kelle tõttu päris palju alasid läks aia taha,» meenutas Linder Põhjarannikus. «Oleme sellistele küll päris karmid trahvid teinud, aga need putked jäidki ju tõrjumata.»

Päris karuputkevabaks ei saa Eesti kunagi, selleks on see taim liiga visa. Küll aga on eesmärgiks seatud kolooniad kontrolli alla saada, et siis juba maaomanikud ise neil kohtadel silma peal hoiaksid ja taimede taasilmudes need varakult hävitaksid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles