Tuur lõpeb, film algab

Kristi Pärn-Valdoja
, ajakiri Mood
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tour de France ei ole ju ainult sport- see on elustiil,» räägib pühapäeval lõppevast rattasündmusest režissöör Laurent Tuel.
«Tour de France ei ole ju ainult sport- see on elustiil,» räägib pühapäeval lõppevast rattasündmusest režissöör Laurent Tuel. Foto: Totalfilm Cz

«Komöödiad ei ole ainult lollidele, kes mõelda ei viitsi,» kinnitab rõõmsameelselt prantsuse režissöör Laurent Tuel, äsja Eesti kinodesse jõudnud filmi «Täistuur» («La Grande Boucle») lavastaja. «Ma ise pean iga päev naerda saama, muidu on päev raisus.»

Nalja «Täistuuris» muidugi saab, mistõttu on see sootuks erinev Tueli eelmisest linateosest, süngevõitu trillerist «Ultimate Heist» prantsuse filmitähe Jean Reno’ga peosas. «Täistuur» jutustab aga loo François Nouel’ist (Clovis Cornillac), kes on kõige fännim Prantsusmaa velotuuri Tour de France’i fänn üldse.

Selline pühendumine on mehele aga kalliks maksma läinud – naine jättis ta maha ja töölt lasti ka lahti. Meeleheitel mees saab kokku endise spordimänedžeri Rémiga, kes soovitab tal ise velotuur läbi sõita. Kuna François’l pole midagi kaotada, asubki ta teele, kutsudes kaasa teisigi amatööre ning meelitades ligi ajakirjandust ja juubeldavaid pealtvaatajaid.

Laurent, kas see lugu tuli ise teie juurde või on Tour de France midagi, millest olete ammu soovinud filmi teha?

Tegelikult tuli ise – mulle pakkus seda lavastada üks filmi produtsentidest, kes omakorda oli saanud idee ajalehest Le Monde loetud artiklist.

Ilmselt olete ka ise rattasõidu fänn?

Absoluutselt! Oma elu esimese ratta «leidsin» sissepakitult jõulukuuse alt, kui olin alles laps, ning et kasvasin üles Nantes’is, kihutasin sellega loomulikult kõikjal ringi. Igal aastal püüan vaatama minna ka vähemalt ühte Tour de France’i etappi ning aastaid tagasi, kui suvitasin Itaalias, Prantsusmaa piiri ääres, sõitsin iga päev rattal paarkümmend kilomeetrit maha, et nn Prantsusmaa poolelt värske ajaleht osta ja sealt tuuri uudiseid lugeda!

Kas žanriliselt võiks «Täistuuri» määratleda kui spordifilmi?

Ei, kindlasti mitte! Sest Tour de France ei ole ju ka «ainult sport» – see on elustiil. Inimesed kogu maailmast tulevad erinevatesse etapi toimumise kohtadesse juba mitu päeva varem kohale, telgivad seal, suhtlevad teiste fännidega ... see on puhas fun! Ka teleka vahendusel kaasa elades – sa ei vaata seda ainult kui spordivõistlust, vaid imetled ka Prantsumaa loodust, maalilisi mäevaateid ... Aga mis puutub filmi, siis velotuur on sellele n‑ö taustaks. Tegelikult on see lugu julgusest unistada ja sellest, et kui suudad mõelda raamidest väljapoole, võivad su unistused ka teostuda. Samuti on see lugu solidaarsusest, üksteisega arvestamisest, sõprusest ... Peategelane on siiras tüüp, n-ö tavaline inimene, kelles on tohutult kirge. Ja see on minu meelest kõige olulisem – inimesed ilma kireta on väga tüütud ja igavad.

Te ise tegite seda filmi ilmselgelt kirega?

Jaa, see läks mulle tõesti kuidagi südamesse. «Täistuur» peegeldab ühest küljest minu armastust rattasõidu vastu, aga teisalt ka minu kiindumust nn vana kooli vesternitesse. Kui peaksin selle ühe lausega kokku võtma, kõlaks filmi sõnum nii: oma unistuse poole liikudes on kõige olulisem ausaks jääda. Isegi kui lõpptulemus pole päris selline nagu ootasid. Arvan, et see sõnum kõnetab kõiki, olenemata rahvusest ja vanusest. Ma tahtsingi teha vahelduseks filmi, mida inimesed saaksid tulla vaatama koos perega, et koos naerda ja natuke elu üle mõelda. See ei ole lihtsalt üks tobe komöödia.

Samal ajal näitab see film minu meelest ka seda, kuidas meedia oma kangelased ühel päeval pjedestaalile tõstab ja teisel päeval mutta tallab. Ilmselt on see ka Prantsusmaal nii?

Absoluutselt! Prantsuse press, eriti paparatsod, ei ole küll nii agressiivsed kui näiteks Inglismaal, aga nii kui mõni staar või poliitik või kes iganes libastub, võtab press ta kallal pikalt ja mõnuga. Ning läheb väga kaua aega, enne kui talle andestatakse, kui üldse.

Kuidas prantsuse press komöödiatesse suhtub?

Oh, eks neile meeldib komöödiate suhtes nina kirtsutada ja kiita pigem arthouse filme, aga «Täistuur» on saanud täitsa positiivset tagasisidet.

Filmi peaosa mängib minu meelest täiesti võrratult Clovis Cornillac. Kas ta oli teie esimene valik sellesse rolli?

Jaa, ma tahtsin teda peaossa algusest peale! Clovic on mulle alati meeldinud, olen juba ammu soovinud temaga koostööd teha. Teadsin ka, et tal on väga tugev tööeetika, sest algusest peale oli selge, et võtted saavad olema füüsiliselt rasked. Aga Clovic ei ole ainult komöödianäitleja, vaid ka suurepärane sportlane – ta tegi kõik rattasõidustseenid ise! Muidugi eelnesid sellele tohutud treeningperioodid ja Clovic võttis asja väga tõsiselt. Mul ei õnnestunud teda võtete ajal isegi restorani veini jooma meelitada!

Ja sõidab ta nüüd n‑ö hobi korras edasi?

Kusjuures sõidabki! Clovic ütles, et rattasõit on nagu haigus, millest ei saa enam lahti ja ostis endale pärast filmivõtteid kaks uut ratast.

Filmis teevad väikesed rollid ka kaks legendaarset Prantsuse jalgratturit - Bernard Hinault ja Laurent Jalabert. Kas te pidite neid pikalt veenma, et nad kampa lööks?

Ei, mõlemad olid KOHE nõus! Bernard Hinault on olnud minu jaoks tõeline iidol, ma mäletan nagu eilset aastat 1978, kui ta sai oma esimese Tour de France’i võidu. Ja Jalabert – ta on tõeline džentelmen rattal, olen alati imetlenud tema tagasihoidlikkust. Tahtsin Hinault’le ja Jalabert’ile austust avaldada ja kaasasin nad filmi ning mehed olid võtetel elevil nagu väikesed lapsed. Eriti meeldis neile see, et nad said rattaga sõita ja nagu mõnes mõttes tuuril osaleda, ilma et sellega kaasneks mingit stressi. Nendega töötamine oli tõeliselt lõbus!

Kas teile meeldib teha filme Prantsusmaal või unistate salamisi siiski ka Hollywoodist?

Mulle meeldib Prantsusmaal, eelkõige sellepärast, et meil toetatakse filme ja nende promomist riiklikul tasandil. Ja prantslased ise armastavad väga oma kino ja on selle üle uhked. Jah, neile meeldib tohutult ka kritiseerida, see käib asja juurde, aga ikkagi armastavad!

Hollywoodi mõte käis mul peast läbi umbes kümme aastat tagasi, enam ma sellest ei unista. Küll aga tahaksin teha filmi suurele rahvusvahelisele areenile ja praegu mul ongi üks projekt käsil. Soovin teha filmi Polüneesias, kunstnik Paul

Gauguni viimastest aastatest. Kuna Gauguini teab igaüks, siis usun, et sellest võiks tulla rahvusvaheline hitt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles