100 aastat seiklusi ja rõõmu

Triin Ärm
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sajas sünnipäev: pidu kestis lausa mitu päeva, sest külalisi muudkui vooris kohale. Sirvit käis õnnitlemas Viljandi linnavalitsus ning kirja teel saatis oma head soovid ka president.
Sajas sünnipäev: pidu kestis lausa mitu päeva, sest külalisi muudkui vooris kohale. Sirvit käis õnnitlemas Viljandi linnavalitsus ning kirja teel saatis oma head soovid ka president. Foto: Tiina Tsõtsin

Saja-aastane Sirvi Rõuk rabab kõiki oma uskumatu mäluga. Enne lõunasööki tsiteerib ta peast näiteks Mark Twaini: «Rõõmusta elu üle, kuni elad, sest surnud saad sa kaua olla.» See lause paistabki võtvat kokku tema elu.

Kui rohelises kittel­kleidis heledapäine vanaproua oma maja, endise Kurla kõrtsi trepile astub, ei oskaks tema vanust kohe pakkudagi. 2. juulil saja aasta juubelit pidanud lahke silmavaatega Sirvi Rõuk, kes on pagenud Tallinnale visatud pommide eest ja elanud Siberis muldonnis, loeb ka praegu kohvipaki peent kirja prillita, saeb kuuris ise puid ning ütleb sõna sekka päevakajalistel teemadel.

«Ta ei virise mitte kunagi,» ütleb Sirvi õetütar Mall Uuetoa, kes sõidab koos abikaasaga vähemalt korra nädalas 44 kilomeetri kaugusele Kurla külla, et viia «tädile» – nii kutsuvad Sirvit lähemad sugulased – söögipoolist, kanda talle sahvrisse varuks neli-viis ämbritäit kaevuvett, sest maamajas pole veevärki, ning võtta kaasa tädi pesupamp.

«Tervisega ma olen rahul, ega ma ei ole haige olnud,» räägib Sirvi, kes veetis elu esimesed tunnid haiglas alles paar nädalat enne sajandat sünnipäeva. «Valutab siit ja valutab sealt, aga minu eas… ega ma ei ole enam kolme- ega neljakümneaastane isegi mitte,» tõdeb vanadaam rõõmsalt muheledes. «Ikka tervis on hea, aga ma pole midagi erilist teinud. Kogu aeg olen ma töötanud. Ma käisin ju veel Viljandis lasteaias tööl, kui ma olin 77-aastane,» ütleb Sirvi oma pikaealisuse saladuse kohta.

Kooliharidust on Sirvil kuus klassi. Aasta pärast kooliminekut suri ta kingsepast isa. Kuuelapselist perekonda, kus Sirvi oli vanuselt teine, jäi kasvatama vaid ema. Sirvil oli kaks õde ja kolm venda, viimased neelas sõda või vangilaagrid.

Rukkist tolmupilv

«Kui ma olin 12-aastane, läksin sugulase juurde. Ta pidas Õuna tänava kandis toiduainete kauplust. Tegin seal kõiki töid: koristaja- ja müüjatööd, kõike, mis ette tuli,» meenutab Sirvi, kelle sõnul koheldi teda seal kui perekonnaliiget. Hiljemgi töötas ta poemüüjana, kuid nüüd hoopis Pärnu maanteel asuvas kaupluses. «Seal olin ma, kuni Tallinna pommitati,» jutustas vanadaam. Pärast seda, kui Sirvi oma kodust ilma jäi, kolis ta taas maale.

Maal meeldibki Sirvile rohkem kui linnas. Pärast Tallinna kolimist külastas ta oma maakodu õige harva. 18-aastasena sõitis ta aga pärast mõnda aega Tallinnas elamist maale õe leeripeole. «Tulin kaubarongiga Võhmasse. Suvehommik, rong jõudis kell kuus hommikul. Tuul liigutas rukist ja just nagu väike tolmupilv oli seal rukkipõllu peal, küll see oli ilus ja kui hea õhk see oli,» meenutab Sirvi vaimustunult ja pühib meenutamisest vargsi silmanurka pugenud pisara.

Pääses napilt eluga

1944. aasta märtsipommitamise ajal elas Sirvi Tallinnas. «See oli ikka jube küll. Seal oli üks pidev ragin, mis kestis öö otsa, see esimene kord,» räägib ta elavalt pommitamistest. «Ta käis ju kaks-kolm korda pommitamas. Muudkui anti jälle häire, lennukid tulid,» ütleb Sirvi, kelle lähim varjend asus Pärnu maantee lähedal haiglas. Häire korral kogunes sinna kogu tema maja rahvas. «Tule jälle hirmuga välja ega tea, kas maja on alles või ei ole,» kirjeldab naine teda sel ajal vallanud tundeid.

Viimase suure pommitamise ajal ei olnud Sirvi kodus. Pärast tööpäeva läks ta hoopis tädi juurde Uue Maailma tänavale. «Seal aknad lendasid kohe eest. Ega ma ei saanud kuhugi minna ka, tea, mis seal kodus on. Aga kui pommitamine jäi järele, sain läbi. Kohale jõudes olid korteril juba aknad eest ära, riided lipendasid välja,» rääkis Sirvi. Tema kodu sel ajal veel ei põlenud, aga pommitati edasi ning majas elanud inimesed pagesid pesukööki. «Aga kui kaua sa ikka seal pesuköögis oled, võib-olla põleme sisse sinna pesukööki. Tulime välja ja maja läkski pommitamisega põlema,» räägib Sirvi oma napist pääsemisest.

1949. aastal küüditati Sirvi koos õe ja tema perega Siberisse. «Eks oli nälga ka, kui alles läksime,» ütleb ta mõtiskledes. Kaheksa aastat elati maal, kus polnud üldse metsa. Seal karjatas ta stepis sajapealist lambakarja. «Kui küsima läksid, said ikka tüki leiba. Ega meid halvasti ei koheldud seal,» räägib naine, kellel sõnul olid eestlased toona hinnatud tööjõud. «Aga ma ei õppinudki seal vene keelt ära,» naerab ta.

Siberis tuli elada mätastest tehtud muldonnis. Metsa puudumisel tehti talvel sooja ise sõnnikust valmistatud küttematerjaliga. «Sõnnik aeti jalgadega laiali, vett valati peale ja pandi hargiga vormi ja suvel need siis kuivasid,» kirjeldab Sirvi. «Sõnniku lõhn oli ikka väljas. Kohe sai aru. et kuskil köeti,» räägib ta sealsest eluolust. Siberist lasti ta koju 1957. aasta veebruaris.

Teeb nii palju, kui jõuab

Praegu tõuseb Sirvi hommikuti seitsme ajal. «Täna magasin sisse. Kell oli pool kaheksa, kui ma ärkasin,» ütleb Sirvi kahetsusnoodiga hinges. «Kui ma ärkaks kella kümne ajal, oleks päev ju läbi,» räägib ta naljatledes ja kinnitab, et eks ta ikka laiskleb ka vahel. «Teen nii palju, kui jõuan,» lisab ta tagasihoidlikult.

Pesemiseks korjab naine vihma- või lumesulamisvett, sest kaevuvett pole raisata. Köögis seisab valge plekist kätepesukauss ja selle kõrval ämber ning roosa seep, mille varusid leidub iga vanaema köögikapis.

Hommikusöögi ajaks tuleb põldudega ümbritsetud majas tuli pliidi alla teha, sest see hoiab vee soojana, ja pliidi peal on hea kohvivett keeta. «Toon pliidipuid tuppa ja neid peab raiuma, vot sedasi päev lähebki,» loetleb Sirvi tegevusi, mis tema päevi sisukamaks muudavad. Iga päev teeb ta endale ka ise sooja sööki, näiteks kartuleid või piimasuppi. Sugulaste sõnul on tema firmaroaks aga kohupiimast pontšikud.

Sirvile meeldib suppi keeta. «Ma teen omale niisukest suppi, et panen natukene kruupe, need panen õhtal likku, üks raasukene, ja siis on mul seda soolapekki,» jagab Sirvi oma köögikunsti saladusi ja uurib vargsi, kas noorem põlvkond üldse soolapekki sööbki. «Keedan need kruubid pehmeks, porgandit ja kartulit ka sisse, ja siis lõikan soolapeki kuubikuteks, praen sibulaga ära ning kallan sinna peale, ja minu meelest nii hea supp!» kiidab naine, kes pole oma hõrgutist teistele kunagi pakkunudki.

«Mul kaks tomatit ja kurki kasvab ka, neid ma käin ja kastan,» mõtleb Sirvi oma aiasaadustele, mis marjapõõsaste, sibulate ja herneste vahele paigutatud kasvuhoones. Oma peenraid rohib saja-aastane naine täitsa ise ja ka marju korjates laseb ta nobedatel näppudel käia.

Hiljem moosi tarbeks musti sõstraid puhastades ei ole vaja Sirvil aga prille otsida, ta saab selle toiminguga ka ilma hakkama. Raadiot hoiab Sirvi terve päeva lahti. «Nii on justkui üks hääl seltsiks,» ütleb uudistega kursis olev vanadaam. Saja-aastane Sirvi on nüüdseks üksinda maal elanud juba kaheksa aastat.

Küsimusele, mida on kõige toredam teha, vastab vanadaam naerupahvakuga. «Laiselda! Istud ja aeg läheb nii ruttu mööda, et ei saa arugi, kuhu ta läheb! Päev otsa toimetan, aga tööd pole kuskil näha,» teatab ta muigel sui.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles