Vili haljendab ja loomad on prisked

Anneli Ammas
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgevamaa Jõgeva valla Palupere küla Reinu talu üks noor­pere­mees­test, korv­pallur Vallo Allingu oma lüpsi­karja keskel, mida ta peab lisaks ema-isa abile koos abi­kaasa Liinaga. Talukonkursil kandi­deerivad Vallo ja Liina noortaluniku tiitlile.
Jõgevamaa Jõgeva valla Palupere küla Reinu talu üks noor­pere­mees­test, korv­pallur Vallo Allingu oma lüpsi­karja keskel, mida ta peab lisaks ema-isa abile koos abi­kaasa Liinaga. Talukonkursil kandi­deerivad Vallo ja Liina noortaluniku tiitlile. Foto: Kaul Nurm

Eestimaa lõunanurgas vastu Läti piiri seisab keset lainetavat odrapõldu noor mees, laseb läbi peo teri täis viljapead ja ootab kollast kom­baini, mis järgmisel päeval peab taluõuele jõudma.

Krist­jan Jaa­ni­ke­sing on vaid 24‑aastane ja peab peaaegu üksi talu, mille haritava maa on ta mõne aastaga mõne­kümnelt hektarilt paari­sajani kasva­tanud ning tahab selle veel kahe­kordis­tada. Et tuli­uuel kom­bai­nil ja­guks tööd täies ma­hus. Sepa­kõrt­si talu pere­mehe mure pole mitte see, kuidas vili üksi põllult koris­tada või kuhu see müüa, vaid kas õnnes­tub isegi selles nurga­taguses paigas mõist­liku hinnaga maid juurde rentida.

«Hinnad on üle mõistuse lakke aetud ja uus standard paistab olevat, et kogu põllu­toe­tuse mak­sad rendiks ära,» ütleb noor mees sama asja­li­kult kui vana põllu­pidaja. Tõsi, põllu­mehe staaž pole tal sugugi lühike – ta oli teis­me­li­ne, kui juba koos vane­ma­te­ga kar­tu­lit kas­vatas ja seda Venemaale vedas.

Taluliidu žürii kogenud põllu­mehed peavad tunnistama, et noore mehe, kes kutse­koolis tehnikat õppinud ja põllu­pidamise kunsti alles plaanib Olust­verre õp­pi­ma min­na, põllud ei jää nende oma põldudele alla.

Küsimus, kas talu on lähemas või kaugemas tulevikus kellelegi üle anda, püsib aga õhus igas talus, kus taluliidu parima talu konkursi žürii elu uuri­mas käib.

Jõgevamaal Reinu põlistalu paarikümne aastaga taastanud ja laiendanud Allingu vanaperemees võib rahul olla: pojad Aima­r ja Vallo Allingu on tööd jätkamas nii viljapõldudel kui eeskujuliku lüpsikarjaga.

Samamoodi rahulolevad on Võrumaal Vastseliinas Pütsepa-Gotlibi talu vana­pere­mees ja –pere­naine: nende neljast pojast üks, Martin Aim, jätkab ligi 30 lüpsi­leh­maga karja pidamist, ta on mõne aastaga kasva­tanud looma­de piima­andi ja muretsenud uut tehnikat. Mõlemas talus on vanemad poiste kõrval nõu ja jõuga abiks.

Mis saab aga ühel päeval Lombi talus Jõgevamaal, kus 74‑aastane Elvi Laanepere oma lõppematu energi­aga juhib tõelist eesti­aegse vurh­viga talu, kui pere­naise jõud raugeb? Puusaoperatsioon ei ole tarmu­ka pere­naise teo­tahet ja jaksu murda suutnud ja kuigi päris käsit­si ta oma küm­met lehma kaks korda päevas ei lüpsa, teeb mujalt farmi­dest paar­küm­mend aastat tagasi kadunud kannu­lüps Lombi talust just­kui töötava talu­muuseu­mi. Muljele aita­vad kaasa tõelised talu­lilled ja -põõ­sad ning sibli­vad kanad.Kanad paistavad üldse talu­des viimas­te aas­tate mood olevat – mit­mel pool on neid taas pidama haka­tud.

Üks poeg on Lombi talu pere­naisel siiski abiks, aga kas noor mees on valmis 41‑hektarilist kümne lüpsi­leh­maga talu ka üksi edasi pidama? Või tuleb mõni maailma len­na­nud lastest ta­ga­si ema moodi rügama?

Türi külje all rah­mel­davad väikeses taime- ja kartuli­talus kahe­kesi Laivi ja Urmas Laks. Pojad on va­rem kodu­talus abiks olnud, aga väike Jõe­ääre talu ei toida kolme peret, ja nii on poisid Soome tööle läinud. Türi ja Paide rahvale on Jõe­ääre tuntud koht, kust kevadel ise ilusaid taimi oma kodu­aeda­desse valida ja pereema ilu­aiast šnitti võtta. Koha­likud koolid ja lasteaiad söövad selle talu kartuleid.

«Just sellistest Eesti taludest võiks unistada!» pidi aga taluliidu žürii hüüatama, kui Viljandimaal Tarvastu vallas Ennu­vaariku talu külastas. Ei, mitte mahedalt kasva­ta­ta­va 35 lehmaga lüpsi­karja pärast, kus loomad on sama nägusad kui kõigis teistes talu­konkursil osalenud lüpsitaludes. Selle hüüa­tuse põhjus­tas hoopis talu­õuele kahe poja ja kahe väi­mehe, Ennu­vaariku oma poiste ehitatud küün ja riistakuur.

Õieti mitte ka selle ehitise enda pärast, vaid nen­de pois­te ja kahe tütre pärast. Mõlemad tütred, suured koolid läbi käinud Õnnela ja Kälina, on väi­mehed kaasa toonud ning raja­vad oma kodusid vanemate, Aiva­r ja Air­i Kõva talust üks ühele, teine teisele poole põldu. Kui kogu see pere, seal­hulgas esime­ne lapse­laps, alla aasta­ne Sebas­tian, ning augustis sündiv teine lapselaps särava peretütre põlle all, kogunes perepildile, sai selle talu ime lahendatud.

Mõne kilomeetri kaugusel ajab sügavale maasse oma juuri ka Airi klassi­õe Sirje pere. See on Säga-Aaviku talu, kus lisaks emale ja isale, Sirje ja Toomas Allikule, rakendab mahetalus oma teadmisi taime­kasva­tust õp­pinud ja nüüd end toidu­tehnoloogias täiendav tütar Mee­lika.

Poeg Meelis on esialgu kodu­talust kau­ge­mal oma elu sät­timas. Klassi­õde­de talu­ringi kuu­lub veel Saari­ku talu ja kõi­gi nende pere­de lapsed on oma­korda sõbrad.

Säga-Aaviku pole, nagu Ennu­vaari­kugi, päris tavaline talu – siin põldudel kasva­ta­tak­se mahe­daid köögi­vilju ja mar­ju ning karja­maal mälet­seb ma­he liha­loo­ma­kari. «Tarvas­tus on hästi palju ma­he­tootjaid,» täpsustab Sirje Aavik.

Mahetalu on ka Võru­maal Vars­tus Tuu­ma lamba­kas­vatus­talu. Lam­baid ja tal­lesid on seal üle tu­han­de, ja nende kaks lauta on uh­kemad kui Schmid­ti­de pere enda elu­maja. Pere­naine Sirje loeb selle kohta vem­mal­värsi: «Millal kunagi valmib sul maja, siis sul enam pole seda vaja». Nii hull see asi Tuu­ma talus mui­du­gi pole, sest lisaks kahe­le tüt­rele on tule­vi­kuks kasvamas juba kolm lapselast. Kui noor põlv­kond võtaks homme­päev Tuu­ma talu üle, saaks nad täius­liku maja­pida­mise, millel pole ise­gi mitte ühte­gi võlga.

Suur pere on ka eriti kup­li­li­sel Nee­ruti maas­tikul Valga­maal Mär­di talus. See Anti Kula­salu pere­mehe käe all as­kel­dav talu on just­kui väike oma­ette küla. Märdi talus on Eesti ainuke spetsi­aalselt küngas­tel turni­miseks loodud kombain – Hillmaster –, mis end ise loodis hoiab. Nagu teisedki peremehed, istub vilja­koristuse ajal kalli kombaini roolis ka siin vaid peremees ise.

Peremees os­taks ja ren­diks lisaks senisele ligi 300 hektarile künka­põlde juurde, kui naabruses tegutsev rikas äri­mees maa hinda oma võimalustest lähtudes üles ei krutiks.

Küla­meestest maa­omanikele on see muidugi hea, aga teistel põllu­meestel võtab hinge kinni ega lase laieneda. Talupidamine ei tähenda ilm­tingimata kümneid või sadu hek­tareid maad. Kuu­salu vallas peab aednik Kat­rin Kraav koos abi­kaasa Igoriga Tõnu talu puu­kooli. Nii hästi peavad, et aiandus­koolidest käiakse seal prak­tikal. Pere­poegadest noo­rem käis küll Luual koo­lis, aga aian­dus teda nii ei köitnud, et talus tööle hakata. See-eest elek­troo­nikust vanem poeg on kõik, mis puu­koolis võimalik elek­troo­ni­ka peale panna, sellele ka pannud.

Veel vähem ruumi vajavad aga armsad karus- ja lemmik­loomad tšin­tšil­jad, keda kui pensioni­sammast Läänemaal kasvatavad Mäe talus Rain Poolen ja Leida Laks­berg. Ligi 400 kalli­hinnalise kasu­kaga looma­kest askel­davad puurides ja annavad talu käibest viien­diku – sama suure osa, mida peremees muusi­kuna teenib.

Hoopis ise­värki talu on Võrumaal Sõmer­palu vallas Paadi talu. Endine krossi­sõitja Avo Leok on tüh­jaks jäänud tsikli­ga­raa­ži­des­se raja­nud kolme aastaga Eestis ainukese sooja­vee­kala anger­säga kas­van­duse. Õnnelik juhus viis ra­tas­tooli jäänud mehe kokku hol­land­la­se­ga, kes talle ka­la kas­va­ta­mise pee­ned ni­pid nii selgeks tegi, et üh­tegi tagasi­lööki pole ta tund­ma pida­nud. Eks mees on ise ka kogu hinge­ga uue tege­vuse kül­jes – isegi kala­de sööt­mine on pere­mehe enda iga­päevane hool. Et võõ­ras kala eest­laste toidu­lauale jõuaks, käib pere­mees isik­li­kult laata­del seda tutvus­tamas. Ilma ühegi euro­toetuseta – vae­valt seda nii­suguse uue ala alus­ta­misel an­tud­ki oleks – on Paa­di talus nii head reh­ken­dust tehtud, et paari aasta pärast laen kaelast saab.

Kes neist ja veel mõnest talust 22. korda, 2014. aasta pari­mateks talu­deks kuulu­tatakse, selgub täna kesk­päeval Jäne­dal talu­päevadel. Tege­likult on võit­jad kõik.

Nominendid

Põllumajanduslik tootmine

•    Märdi talu. Neeruti, Palupera vald, Valgamaa

•    Jõepere aiandustalu. Loo, Jõelähtme vald, Harjumaa

•    Lombi talu. Pakaste, Jõgeva vald

•    Tuuma talu. Kõrgepalu, Varstu vald, Võrumaa

•    Ennuvaariku talu. Vanausse, Tarvastu vald, Viljandimaa

•    Ingli talu. Purtse, Lüganuse vald, Ida‑Virumaa

Alternatiivne suund

•    Helme Maasikakasvatuse OÜ. Roobe, Helme vald, Valgamaa

•    Tõnu talu puukool. Tapurla, Kuusalu vald, Harjumaa

•    Jõeääre talu. Kirna, Türi vald, Järvamaa

•    Paadi talu. Hänike, Sõmerpalu vald, Võrumaa

•    Mäe talu. Koela, Lääne‑Nigula vald, Läänemaa

•    Säga­‑Aaviku talu. Mustla, Tarvastu vald, Viljandimaa

Noortalunikud

•    Sepakõrtsi Agro OÜ. Holdre, Helme vald, Valgamaa

•    Reinu talu. Palupere. Jõgeva vald, Jõgevamaa

•    Pütsepa-Gotlibi talu. Heinasoo, Vastseliina vald, Võrumaa

Allikas: Eestimaa Talupidajate Keskliit

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles