Kaitseminister Jaak Aaviksoo kinnitusel lähima saja aasta jooksul Eesti kohustuslikust kaitseväeteenistusest ei loobu, kuid endine kaitseminister Jürgen Ligi pani ajateenistuse mõttekuse kahtluse alla.
Postimees.ee küsis ajateenistuse läbinutelt, mida arvavad nemad. Kuid mida arvate Teie, lugejad – kas ajateenistus on mõttekas ja kas iga noormees peaks selle läbima? Aga naised? Milline oli Teie kogemus ajateenijana?
ARVAMUSED
Lennart Komp, teenis Tapal suurtükiväepataljonis
11 või 8 kuud ajateenistuses peaks noore meeskodaniku valmistama ette sõjaks, mida (loodetavasti) kunagi ei tule. Õpe on teoreetiline (jaotaktikast rääkis ülem arvutimängu Warcraft näitel), maastikul sõditakse virtuaalsete üksuste vastu. Reservi minnes mõtleb ilmselt mõnigi, mida ta tegelikult oskab. Ja tegelikult väga ei oskagi.
Väeosa väravast välja astudes peaks värske reservväelase südames põksuma tahtmine vajaduse korral oma kodumaad kaitsta. Neid põkse aga on vähe kuulda. Siin ei ole ajateenijad süüdi. Nende hoiakuid mõjutavad enim vahetud ülemad ja kui nemad on alamotiveeritud, küünilised ja teineteist selja taga kiruvad, siis miks peaks ajateenijas tärkama kindlus nende juhtimise all sõtta minna.
Lahendus oleks ilmselt tihedam vastuvõtusõel sõjakoolis, tulevaste ajateenijate senise elu- ja erialakogemuse oskuslikum ära kasutamine (alarakendatuse tunne on laiskuse alus) ning parketiohvitseride ja poliitikute tahe midagi paremaks teha.
Kui üks lubab osta tanke ja teine räägib kohustusliku ajateenistuse perspektiivitusest, on see valimiskampaania, mitte püüd Eesti kaitsevõimekuse parandamiseks.
Mihkel Loide, teenis toonases üksik-sidepataljonis
Ma olen Lätis matkamas hetkel ja kõik sõjaväes omandatud oskused tulevad siin kasuks.
Seega minu meelest oli kasu küll ja kui ühel noorsandil on üleüldse eeldusi mitte just meheks, aga enda, teiste ja maailmaga arvestavaks täiskasvanuks saada, siis ajateenistusest võib pisut abi olla.
Kuid minu meelest pole mõtet ajateenistusse minna, kui seda niikuinii mõttetuks ja ajaraiskamiseks pead – mida sa lähed sinna ennast ja teisi ärritama? Ega mulle seal ka just väga ei meeldinud, parema meelega oleks «oma ajaga midagi targemat teinud», aga tagantjärele olen rahul. Kasvõi sellega, et saab öelda, et olen käinud.
Raimo Nõu, teenis toonases üksik-sidepataljonis
Kahtlemata võib ajateenistust pidada väga kasulikuks: meeskonnatunde arendamine, huvitavate kontaktide leidmine, millest on praegugi aegajalt kasu.
Jäin oma teenistusega väga rahule, sest see andis täiesti teistsuguse kogemuse.
Et ma ei läinud ajateenistusse otse koolipingist, vaid veidi vanemana, oli algselt kõhklus, kuidas mitu aastat nooremad seersandid mind käsutama hakkavad, kuid esimesest hetkest alates oli selge, et kaitsevägi on selles osas igati professionaalne.
Ma ei pea tänases maailmas väga reaalseks sõjalist rünnakut Eesti vastu, kuid pean kaitseväe kõige tähtsamaks omaduseks seda, et ta annab väga paljudele poistele ja ka meestele võimaluse õppida toime tulema arvutivabas keskkonnas, tegutsema ühise meeskonnaga ning seeläbi teistega arvestama ja ellu jääma natuke ekstreemsemates oludes, kasvõi talvel metsas.
Kas kaitsevägi on vajalik selleks, et mees õpiks sokke pesema, on küsitav, kuid paraku nägin oma teenistuse ajal sedagi.
Jürgen Ligi, endine kaitseminister
Ta (sõjaväeteenistus – toim.) ongi tähtis, niikaua kui ta pakub hingerahu ja usutakse, et eesti poisist ei saa meest ega kodumaa armastajat muidu kui kasarmus.
Haridus- ja spordisüsteem tuleb lugeda selle poolest läbikukkunuks ning anda üle kaitseväele. Poiste kodusele kasvatusele on see usk veelgi karmim hinnang.
Ent maailm, riigikaitse ja julgeolekuohud on sedavõrd muutunud, et mina praktilise inimesena nii pühendunud usuteenimisest lugu ei pea.
Lisaks
Loe ka Vahur Kooritsa lugu «Kas ajateenistust ootab hääbumine?»
Praeguse kaitseministri Jaak Aaviksoo arvamusega saate tutvuda siit