Kõrgkultuuri ja glamuuri kombinatsioon

Alvar Loog
, ooperikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Don Carlos»: Tetjana Piminova (keskel) aktsioonis.
«Don Carlos»: Tetjana Piminova (keskel) aktsioonis. Foto: Gunnar Laak

Ukraina rahvusooper pakkus Kuressaares kolme kvaliteetset ooperilavastust.

Saaremaa ooperipäevad, mis toimusid juba seitsmendat korda, on võidelnud omale Eesti Kontserdi oskusliku korraldus- ja turundustöö tulemusena meie suviste kultuuriürituste hulgas välja selge identiteedi, kõrgeteks piletihindadeks konverteeritud positiivse aura ja prestiiži ning lojaalse ja maksujõulise publiku.

Kui ooperipäevade eelkäijal (1999–2006 kohalike entusiastide eestvõttel toimunud ning lõpuks külastajate nappusest tingitult pankrotti läinud Kuressaare ooperipäevadel) oli kunstilises mõttes peaaegu samavõrd väärikas programm, siis praeguse Eesti Kontserdi ürituse menu põhjus peitub eelkõige korraldaja soovis ja suutlikkuses ühendada omavahel kaks erinevat elitistliku staatusega nähtust: kõrgkultuuri pitserit kandev ooper ja kõrgseltskondlik glamuur.

See aristokraatlike konnotatsioonidega kombinatsioon on paeluv ja taskukohane peamiselt Soome suvitajatele ning Eesti ärieliidile ja avaliku seltskondliku elu koorekihile.

Ooperifriikide asemel moodustavad just nemad ooperipäevade püsipubliku. Viimaste aastatega on lossihoovi püstitatud 1824-kohalisest ooperitelgist koos seda ümbritsevate punaste vaipade ja pop-up-veinikohvikutega kujunenud üks Kuressaare kui kuurortlinna sümboleid.

Tänavuse festivali programmi kuulusid ooperilavastuste kõrval ka suur gala, kontsert lastele ning Mozarti «Reekviemi» ettekanne, lisaks kammerkontserdid Kuressaares ja mitmetes Saaremaa väikekohtades. Kahjuks puudus teist korda seitsme festivali jooksul kavast kammerooper.

Uue ja pealtnäha eduka täiendusena oli lisandunud öine õhtusöök ja tants svingorkestri saatel kuursaali ette püstitatud salongiliku atmosfääriga telgis. Esmakordselt peeti ooperipäevade raames laulmise meistrikursusi.

Programmi selgroo moodustasid seekord Vanemuise teatri «Jevgeni Onegin» ja kolm gastrollina sisseostetud ooperilavastust 1867. aastal asutatud Ukraina rahvusooperilt: Lõssenko «Natalka Poltavka», Verdi «Don Carlos» ja Bellini «Norma».

Kahe viimase näol on tegu totaalsete tragöödiatega, kus publiku katarsise nimel kaotavad peategelased sündmuste käigus kõik, mis neil kaotada annab, sealhulgas elu. Olgugi, et need teosed räägivad lisaks armastusele ka võitlusest türanliku ja agressiivse ülemvõimu vastu, ei olnud ukrainlased oma riigi praegust poliitilist olukorda isegi mitte läbi kaudsete vihjete lavale tõlkinud. Küll aga tehti poliitikat saalis ja kohvikutes, sest Ukraina saatkonna kutsel viibis ooperipäevadel hulgaliselt rahvusvahelise diplomaatilise korpuse esindajaid.

«Don Carlose» (lavastuse esietendus 2012) puhul ei saanudki saali tagumisest otsast vaadates aru, kas lavastuslik nüansivaesus oli tingitud tegijate ideepuudusest või hiigeltelgi mastaabist, mis kõik režii kammerlikumad kvaliteedid lihtsalt endasse neelas. Lisaks kannatas etendus ülemistel kohtadel istuvat publikut silmas pidades kuni teise vaatuse keskpaigani helivõimendusliku balansi puudumise all (kuuldavasti ei tinginud seda kohalike helimeeste kehv töö, vaid külaliste soovimatus eelnevalt lavaproove teha).

Orkester (dirigent Mõkola Djadjura) kõlas täpselt, võimsalt ja nüansirikkalt. Kõrgetasemelisest solistide ansamblist tõusid esile bassid Sergei Magera (kuningas Filipp II) ja eriti Tarass Štonda (Suurinkvisiitor), ooperiõhtu kõrghetkeks kujunes nende maailmatasemel esitatud duett kolmanda vaatuse alguses.

«Norma» (lavastuse esietendus 2007), mille sisuline ja muusikaline dramaturgia tingib üldist välist staatilisust, oli ooperina suure saali ja lavaga Kuressaare ooperipäevade telgi etenduskeskkonda arvestades hoopis sobivam teos.

Lavastus oli üles ehitatud skulptuursetele misanstseenidele, solistid vedasid ilusti välja. Minu silmis oli kõige parem Andri Romanenko (Pollione), kuid teises vaatuses kippus ta selgelt väsima. Tetjana Piminova (Adalgisa) tundus võimsam ja veenvam kui nimitegelast kehastanud Viktoria Tšenska (Norma).

Mõkola Lõssenko «Natalka Poltavka» (esmaettekanne 1889, lavastuse esietendus 2012) on seevastu teos, kus finaalis on kõik tegelased elus ning pealegi veel õnnelikud. Tundub tähelepanuväärne, et senise seitsme festivali jooksul on «Natalka» Jay Reise’i «Rasputini» kõrval alles teine Saaremaa ooperipäevade suurel laval etenduv muusikadraama, mis ei kuulu ooperikunsti standardrepertuaari.

Ehkki Lõssenkot peetakse Ukraina rahvusliku ooperi rajajaks, pole arvukate ja pikkade kõnedialoogidega «Natalka Poltavka» žanrimääratluselt siiski ooper. Pigem mingi ukraina rahvuslik vaste sakslaste ja austerlaste Singspiel’ile, hispaanlaste Zarzuela’le või eestlaste laulumängule.

Ehkki sisult on «Natalka» rahvalik romantilise alatooniga pastoraalne jant, mis räägib igavesest vastasseisust mõistuse ja tunnete vahel, olid tegijad koomika või lüürika asemel rõhunud eelkõige ukraina rahvusliku koloriidi edastamisele, tabades päris täpselt pooltoone piinlikuna mõjuva anakronismi ja teose tegelikku sisu eirava eneseiroonilise camp’i vahel. Esitusest õhkus rahvuslikku uhkust, etenduse kulminatsioonideks kujunesid tantsunumbrid, mida võinuks olla oluliselt rohkem.

Sõnalise osa rohkus suretas «Natalka» puhul muusikadraama rütmi, ent vaatuste avamängud ja laulunumbrid kõlasid hästi. Eriti vaimustav oli nimiosas laulnud Tamara Kalinkina, kelle sädelev sopran, laitmatu vokaaltehnika ja lavaline sarm osutusid etenduse peamiseks vedruks. Solistide ansamblist kukkus ainsana välja võimsa hääle ja meeldiva tämbri, ent seni omandamata või garderoobi unustatud vokaaltehnikaga Dmõtro Kuzmin, kes kehastas Natalka armastatut Petrot.

Tuleval aastal gastroleerib Saaremaa ooperipäevadel 2013. aastal asutatud Teatro di Milano, kes kannab ette ooperid «Sevilla habemeajaja», «Rigoletto» ja «Madama Butterfly». Repertuaaripoliitilises mõttes on kurb tõdeda, et selle valikuga on korraldajad otsustanud variatiivsuse asemel majandusliku turvalisuse kasuks, kuna kõik need teosed on viimase kahe aasta jooksul juba festivali kavas olnud.

Saaremaa ooperipäevad lähenevad punktile, kus on tegu rohkem turismi ja seltskonnaelu kui kultuuri tippsündmusega. Milles pole iseenesest midagi halba ning üks ei välista mõistagi teist.

Saaremaa ooperipäevad

20.–27. juulini

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles