Nii mõnelgi põhjusel on selge, miks NATO huvitub Ukrainast. Aga miks on Kiiev huvitatud NATOst?


Sissejuhatuseks tahaksin rõhutada, et Ukraina on Euroopa riik. Me oleme osa Euroopast. NATO on Euroopa julgeoleku süda. Ning Ukraina on valmis ja soovib Euroopa julgeolekusse rohkem panustada. Ma ei kahtle, et koostöö Ukraina ja NATO vahel on vastastikku kasulik.


NATO liikmesus on meie rahvusliku julgeoleku ja turvalisuse küsimus. See on ennekõike meie territoriaalse terviklikkuse ja turvalisuse, meie iseseisvuse tagaja.
Strateegiline kurss euroatlantiliste julgeolekustruktuuridega liitumiseks on Ukraina seadustes paika pandud juba pikka aega tagasi. Ukraina jätkab kursil, mille eesmärgiks on NATO liikmeks pääsemine pärast rahvahääletuselt sellekohaste tulemuste saamist.


Teine aspekt on demokraatlikud väärtused ja standardid, elatustase.
Ukraina jagab lääne demokraatlikke väärtusi. Enamgi, Ukraina poliitikud tahavad muuta riigi reaalseks demokraatiaks, inimeste jaoks, kes elavad vastavalt maailma kõrgeimatele standarditele.

See, et euroatlantilise kogukonna sotsiaalsed ja demokraatiastandardid on maailma kõrgeimad, on hästi teada.


Bukaresti tippkohtumisel otsustati, et esimese hinnangu Ukraina edusammudele teel alliansi liikmesuse tegevuskavale (MAPile) annavad NATO riikide välisministrid (tänavu detsembris – toim). Meile meeldiks, kui see esimene hinnanguandmine oleks lõplik ja Ukraina saaks MAPi kutse.


Selles kontekstis tahan väljendada suurimat tänu Eestile Ukraina euroatlantiliste pürgimuste toetamise eest.


Kuidas on Gruusia sündmused Ukrainat mõjutanud?


Rääkides viimastest arengutest Gruusias, tahaksin öelda, et kohe nende sündmuste alguses asus Ukraina astuma samme selleks, et konflikt lõpetada, ja otsima vahendeid lepituseks.


Viimased sündmused Gruusias on taas tõestanud, et praegustes rahvusvahelistes oludes saab Euroopas asuv riik oma territoriaalse terviklikkuse, iseseisvuse ja suveräänsuse säilitada läbi kollektiivse julgeolekusüsteemi, milleks on NATO.


Paljud analüütikud väidavad, et Gruusia soov NATOga liituda oli peapõhjus, mille eest Venemaa neid karistas. Kas Ukraina ei karda, et kui nad oma allianssi pürgimise rõhutamist jätkavad, võivad nad olla järgmised?


Minu arvates pole termin «karistus» praeguses rahvusvaheliste suhete maailmas adekvaatne. See on midagi eelmisest sajandist, külma sõja ajast.
Tänane maailm on erinev.


Ma ei leia, et midagi samasugust võiks juhtuda minu riigiga. Ukraina täidab täielikult oma kohustusi ÜRO ja OSCE liikmesmaana. Ukraina pole iialgi ühtki riiki ähvardanud. Me anname endast parima, et säilitada häid ja sõbralikke suhteid kõigi oma naabritega. Selle aluseks on allkirjastatud kahepoolsed dokumendid – lepingud, kokkulepped jne.


Need dokumendid vastavad täielikult rahvusvahelise õiguse universaalsetele normidele.


NATO kandidaatmaa roll tundub praeguses olukorras üsna ohtlikuna – ühelt poolt olete te pidevaks ärrituseks Venemaale, teisalt ei paku NATO liikmesmaad teile reaalseid julgeolekugarantiisid. Kas teie arvates võiks allianss kandidaatidele lisatagatisi anda? Millised need olla võiksid?


Ma olen kindel, et NATOsse kuulumine on alliansi liikmesmaale enam kui piisav tagatis. Kandidaatidele lisagarantiide andmise küsimus tuleks minu arvates esitada pigem alliansi liikmesmaade esindajatele.


Mõned ennustavad, et järgmine koht, kus Venemaa tüli norima hakkab, on Krimm. Olete te selleks valmis?


Ma ei usu, et see oleks sobiv, kui ma kommenteeriksin ennustusi. Kuid ma ei kasutaks sõna «tüli» kontekstis, mida te just mainisite.


Krimm on ja jääb alati Ukraina territooriumiks. Mõnel võib olla tugevama õiguse mentaliteet. Kuid ma pole kunagi kuulnud, et selle lähenemise oleks omaks võtnud rahvusvaheline kogukond. Seal valitseb rahvusvaheline õigus.


Ukrainal on moodsad relvajõud. Ja juhul, kui selline vajadus peaks tekkima, on nad alati valmis riiki kaitsma – maal, merel ja õhus.


Kas te võiksite nimetada asju, mida NATO, EL või Ameerika Ühendriigid võinuksid või pidanuksid Gruusia hüvanguks tegema, kuid ei teinud?


Minu arvates on rahvusvaheline kogukond, EL, NATO ja USA, juba palju teinud ja annavad endast parima, et jätkata selle konflikti lahendamist. Ka Ukraina osaleb neis pingutustes aktiivselt.

Kuid teada on, et diplomaatia on kunst jõuda selleni, milleni jõuda on võimalik. Ja juhtub, et alati pole see, milleni on võimalik jõuda, see, milleni soovitakse jõuda.


Mida plaanib Ukraina teha Venemaa Musta mere laevastikuga Sevastoopoli sadamas?


Venemaa Musta mere laevastiku suhtes peab Ukraina kinni enda kohustustest, vastavalt rahvusvahelisele õigusele.


Venemaa Musta mere laevastik baseerub Ukrainas, Krimmis ajutiselt vastavalt Ukraina ja Vene Föderatsiooni vahel 1997. aastal sõlmitud lepingule. Tahaksin rõhutada, et see Vene vägede hoidmine on ajutine ja aastal 2017 lahkub Venemaa Musta mere laevastik Ukraina territooriumilt.


Ukraina põhiseaduse artikkel 17 keelab Ukraina territooriumil võõramaiste sõjaväebaaside ümberpaigutamise.
Ukraina on rohkem kui korra Venemaale ette pannud alustada läbirääkimisi praegu Krimmis asuvate Vene vägede ja nende 2017. aastal toimuva täieliku väljaviimise üle.

 

Ihor M. Sagatš


•    sündinud: 19. mail 1956 Kiievis
•    haridus: T. Ševtšenko nimelise Kiievi Riikliku ülikooli rahvusvaheliste suhete osakond (1973–1978)
•    praegune amet: tänavu kevadest Ukraina suursaadik NATO juures
•    varasemaid ametikohti: on töötanud Ukraina suursaadikuna Norras, Põhja- ja Baltimaade lauaülemana ning ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna direktorina Ukraina välisministeeriumis, aastatel 1978–81 Nõukogude Liidu saatkonnas Etioopias.

Juštšenko kutsus NATO jaoks pingutama 

Me peame NATOsse pääsemise nimel rohkem pingutama ja tugevdama oma kodumaa kaitsevõimekust, ütles president Viktor Juštšenko eilses Ukraina Nõukogude Liidust eraldumise 17. aastapäeva kõnes.


«Igaüks, kes hoolib Ukrainast, peab avalikult deklareerima, et euroatlantilisse julgeolekusüsteemi pääsemine on ainus viis, kuidas kaitsta meie perede, laste ja lapselaste elusid ja kindlustada nende heaolu,» ütles Juštšenko uudisteagentuuri AFP teatel oma peokõnes. Ka mõistis Ukraina riigipea selles hukka Venemaa rünnaku Gruusiale.


Juštšenko oli koos Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese, tema Leedu ja Poola kolleegide Valdas Adamkuse ja Lech Kazcynsky ning Läti peaministri Ivars Godmanisega üks viiest Ida-Euroopa riigipeast, kes sõitis ülemöödunud nädalal kiirelt Thbilisisse president Mihhail Saakašvilile ja grusiinidele toetust avaldama.


Ka tuleval nädalal Brüsselis toimuv NATO-Ukraina Komisjon (NUC) saab sel korral olema Kiievi poolehoiuavaldus Thbilisile. Muuseas läkitavad ukrainlased suursaadikute tasemel peetavale kohtumisele Gruusia küsimustega tegeleva asevälisministri.


Seesama NUC saab veel selle aasta jooksul kokku ka Tallinnas. 12.–13. novembril kogunevad alliansi ja Ukraina suhteid ning viimase edusamme teel NATO liikmesuse tegevuskava ehk MAPini arutama asjassepuutuvate riikide kaitseministrid.

Üritust, mis toob Tallinna umbes 160 kaitseametnikku, korraldab Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. (PM)