Kiwa: punk on filosoofi naer

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiwa (tagaplaanil) on teinud Raul Saaremetsa tsitaadist «Punkarid ei tea pungist midagi» kunstiteose.
Kiwa (tagaplaanil) on teinud Raul Saaremetsa tsitaadist «Punkarid ei tea pungist midagi» kunstiteose. Foto: Marta Vaarik

Varnja külas avatud punginäituse menukuse tõttu on vald juba ületanud turismi viisaastakuplaani..

Kiwa teeb kogu aeg midagi. Tänavu on ta jõudnud juba eriti palju teha. Talvel tegi rahvusvahelise haardega kirjastuse ;paranoia, mis on spetsialiseerunud eksperimentaalkirjanduse väljaandmisele. Kevadel oli ta kunstipreemia Köler Prize nominent.

Nüüd on suvi ja Kiwa on Peipsi-äärses Varnja külas asuvas Voronja suvegaleriis kokku pannud näituse «Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki». Võib arvata, et ka sügisel tuleb midagi.

Sa teed viimasel ajal nii palju asju, et saad varsti presidendilt auraha või Postimehelt Kultuuriveduri.

Asju? Ma ise loodan just dematerialiseeruda. Kvantitatiivselt on teksti, heli ja ideekunsti materiaalne osa ikka äärmuseni minimaalne ja «mitte-asjalik». Tegelikult teen vähem, aga ju see on siis avalikkusele rohkem nähtaval olnud. Aurahadesse ei usu. Ega Arvo Pärti ka vanasti ei tunnustatud ega lastud välismaale esinema sõita.

Punginäituse idee oli sul juba ammu?

Pungiidee oli ammu. Näituse­idee tuli kohe, kui Raul Oreškin (Voronja galerii üks omanikke – J. A.) galerii avanäituse tegemist pakkus.

Millest see näitus kokku on pandud?

Kõigest, mis mahub Lapini 1974. aasta lipuaktsiooni ja Visible Solutionsi 2014 tehtud nähtamatu käega lipukujundi vahele. See «nelikend aastat» näituse pealkirjas on lihtsalt sümboolne marker antikunsti suhtumisele. Antistiil on igatahes punk.

Mis muu see oli kui antistiil, mida Lapin ENSV lipuga samal ajal tegi («Avangardist Leo, pistis põske teo»), kui Londonis tekkisid Throbbing Gristle ja Sex Pistols, kui produktsioonitehnikana sündis enesele tagasiviitav vinüülplaadi scratch’imise võte, kui sündis elektro ja kiirelt massihüsteeriaks muutunud dekadentlik disko ning 12-tolline vinüülplaat, kui Arvo Pärti tabas loomekriis ja Trapeež kollaste sandaalidega epateeris. Kui popkultuur neelas kultuuri ja massikultuur maailma alla. Kui punk-rock pani püsti teeviida «Prügimäele». Puhka rock’n’roll rahus. I hate Pink Floyd.

Nüüd sa peaksid ilmselt punki püüdma defineerida?

Hea meelega.

«Muusika, mis muusika, kaost me tahame teha» (Freddy) ja «Punkarid ei tea  pungist midagi» (Raul Saaremets) on kaks defineerivat tsitaati.

Punk on tautoloogiline, iseendale viitav mõiste. Eriti punk on see, mida veel pungiks nimetatud ei ole, aga mille peale keegi varem või hiljem nagunii tuleb. Või post-punk, milles Simon Reynoldsi väitel on rohkem vabadust. Või protopunk.

Punk ei ole sõdalase, vaid filosoofi naer. Sest sõjamehel pole naermiseks südant, filosoof on aga liiga tark välja näitamaks, et ta naerab.

Pungis on koos individualism ja kollektiivsus. Igaühel on oma punk ja nende «igaühe oma punkide» kogusumma ongi see, mida me pungi all mõistame.

Kas punk on elus/surnud, on mõttetud küsimused, selline essentsialism, mille vastuseks saab olla ainult keele kuritarvitamine. Ma tõesti ei läheks punklaulupeole. Aga näiteks väliskolleegidele lahe näidata, kui normaalne riik meil on – mass laulab punklaule.

Punk mõistena mulle essentsiaalselt väga keskne ei ole, ta on peamiselt teatavatele hoiakutele ja žestidele viitamiseks sellistes väljendites nagu «majanduspunk», «elektropunk» või «pani punki», kohati ehk ka mugavusmõiste. Samas on sellised dissidentlikud nähtused, hälbed või nihked alati reaktsioonilised konteksti suhtes ja mõistetavad, kui XX sajandi Euroopa kultuuriga piirduda, siis kas või antikunsti ilmumised: dada, situatsionism, punk. Need on kõik erinevad.

Praegune eksp on huvitavam, kuna see pole nii selgelt piiritletav, on diibim, hermeetilisem. Eksp on samamoodi reaktsioon kultuuriimperialismile nagu rock’n’roll oli orjapidamisele, dada tühjade tähistajate vastu, punk arenenud tööstuskapitalismile.

(Seletuseks: eksp oli Erkki Luugi, Batthol Lo Mejori ja Kiwa poolt 2005. aastal (?) asutatud eksperimentaalsete loojate kogunemine, mis hiljem muutus postiloendi põhiseks ja millest tulnud nimetus on läinud uudissõnana «eksp» käibele ebamugava «eksperimentaalne» (ka interdistsiplinaarne, multikanaliline, meediaülene- või spetsiifiline) asemel.)

Käib rahvast ikka ka seal Varnja külas?

Punknäituse ootamatu edu tõttu on vald juba ületanud turismi viisaastakuplaani.

Kuidas külas üldse elukene veereb?

Sibularattal.

Purjetama oled jõudnud Peipsi peale, sa vana purjetaja?

Purjetan sisekosmoses üheotsapiletiga.

Seltskonnaajakirjandus on sind staarpunkariks nimetanud. Kuidas suhtud?

Kes vähegi midagi teab, teab, et punk on eelkõige isikukultuse/autoritaarsuse vastane ja pooldab märkide, tähtede tähendusest tühjendamist. Need meediaaktsioonid või «meediagrafitid» seisnevadki absurdse või vastuolulise süvendamises, tühjad tähistajad tühjade tähistajate vastu.

Ma aeg-ajalt testin meediakriitiliste aktsioonidega «aja vaimset seisundit». Tuleb välja, et avardumise asemel on konservatiivsus viimasel kümnendil suurenenud. Mingi provintslik paralleelreaalsus: on tõesti olemas inimesed, kes lasevad ennast kujundada peavoolumeedial. Kelle koledaid ja haisvaid autosid on kõik kohad täis. Kes vaatavad jalgpalli ja joovad alkoholi. Kellele peab seletama, et meedia kaudu nendeni jõudev provokatiivne promill või muhu vestike ei ole tegeliku kunstiteose sisu ja ei maksa sel teemal anaalseid kommentaare tegema hakata.

Kas Linnar Priimäe hävitavat arvustust sinu koostatud ja kevadel ilmunud «Olematute raamatute antoloogiale» on võimalik tõlgendada pungina?

Leppisime kokku, et antireklaam on parim reklaam. Ja «anti» on ju punk. Antistaarid, Anti-Flag, Anti Nowhere, Anti Pathique, Anti Mäss, Anti Loop.

Kust algab eesti eksperimentaalkirjandus ajaloolises mõttes?

Ürgheli, heli vibratsoone levitava atmosfääri teke, algne kommunikatsioon, hääl, siis keelevõime teke. Noidlemine, mana, lausumine, loitsud. Ekspi arvestame Kivisildniku «Märjast Viktorist», 14NÜ ja Valdur Mikita esimestest raamatutest ning Erkki Luugist. Ma ei usu, et isegi tavakirjandust saaks ühele taandada, seda vähem siis veel ekspi. Ta on ikkagi risoomne võrgustik. Mind huvitab pigem, mis saab edasi, näiteks siis, kui kogu ühiskonnas afektiivne paradigma võtab üle diskursiivse.

Miks sa kirjastuse tegid?

Vajadus muutus liiga suureks. Imperatiivse kultuuripoliitika surutis, et autorid ja tekstid, keda ma ise tahaksin lugeda, ei leia avaldamisvõimalust. See on ka võimalus inspiratsiooni ja vaimseid väärtusi levitada, et inimesed vähendaks materiaalset tarbimist.

Raamatutel on tänapäeval eriline mitmetähenduslikkus, nende sümbioos mõjub korraga mitmele tajukanalile. Helimaastikku saab kuulata kõikjal enda ümber igal ajal, näitusele seevastu peab minema kindlal ajal kindlasse kohta. Raamat aga on kaasaskantav, koha ja aja saab ise valida. Selline väike füüsiline objekt, aga milline värav! Taktiilne kogemus, visuaalne aspekt, tähendusloome, aja pühendamine ja teatav rituaalsus.

Kuna olen suurema osa elust ise eesti keeles lugenud, siis on kirjastus minu tagasihoidlik panus keelkonna ja rahva püsimajäämiseks, märk sellest, et meil on normaalne riik, kus toimub ja ilmub olulisi asju. Teisipidi eesti autorite tõlkimine ja üleilmse kirjandusega lõimimine, et ei tekiks vaimset suletust, mis Eestis on probleemiks. Inimeste kokkutoomine ilma materiaalse ahnuse faktorita.

Kirjastusel on kurjakuulutav nimi.

Vastupidi, helge nagu solaariline lootoseõis. See on ;paranoia kirjastusele omane tähenduste muutmine. Soome-ugri keeltes tähendab sõnatüvi «para» parimat, parajat selle kõikehõlmavas tähenduses, «noid» on nõid ja «noidlema» varitsema. Seega selline tsoonis soovide kaevu luurav stalker. Psüühilised protsessid, mis on seotud varitsemisega.

Millised on valikukriteeriumid teoste osas?

Olematud raamatud, st sellised tekstid ja teosed, mida erinevatel poliitilistel, majanduslikel, esteetilistel jm alalhoidlikel põhjustel keegi teine ei taha, ei julge, ei oska avaldada. Statistiliselt võimalikult ebanormaalsed ja reaalsust hävitavad tekstid steriilsete valgete kaante vahel või siis kontseptuaalselt kaamed plastiknäod. Või iseendasse sulguvad tühikud nagu «Olematute raamatute antoloogia».

Raamatuid vist poes müügil ei ole?

Vist pole jah, kirjastus on ju poolpõrandaalune.

Mis su enda viimane lemmikteos eesti kirjandusest on?

«Tammeöö». Eks otsige üles. Üks autoritest just rääkis, et tõi poest raamatud ära, kuna läbimüük oli null.

Mis edasi?

Avatud südame, sirge selja ja selge pilguga. Kunst on energia­klaster. Pole vaja usku, vaid teadmist, et kõik põhineb armastusel. Kuidas muidu need päiksesüsteemid ja galaktikad koos püsivad kui ideaalse vormina.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles