Juhtkiri: pidu läbi

Pekingi suveolümpiamängud on lõppenud ja ühel või teisel moel üle kahe nädala mängude kütkeis olnud miljardid inimesed saavad oma igapäevaste toimetamistega edasi minna.

Iseküsimus on see, mil määral unustatakse Hiina mängude järel omapead ning kas rahvusvaheline üldsus hoiab edaspidi silma peal sellel, kas kommunistlik Hiina asub demokratiseerumise, sõnavabadust ja inimõigusi austavaks riigiks muutumise teele, nagu see juhtus Lõuna-Koreaga 1980ndate lõpul tänu Souli mängudele.

Sest just nende väärtuste puudumist, lisaks võimutsemist Tiibetis, pidasid paljud maailmas Pekingi mängude eel piisavaks põhjuseks, miks pidanuks olümpiamänge boikoteerima.

Õnneks boikoti-teed ei mindud, sest sportlased/pealtvaatajad on tunnistanud, et tegemist oli väga hästi korraldatud spordipeoga, mis kubises uutest maailmarekorditest, ja mis Eestile ja eestlastelegi kettaheitja Gerd Kanteri kulla ja sõudjate Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni hõbeda näol au ja kuulsust ning rõõmu tõid.

Kuid ega sporti Hiinas poliitikast väga lahus hoida õnnestunud: inimõiguslaste meeleavaldused olid keelatud ja mitmed plakatitega tänavatele tulnud lõpetasid arestimajas. Ja tegelikult on väheusutav, et suurriik Hiina muutumise tee jalge alla võtab.

Loomulikult pole Pekingi suveolümpiamängudest rääkides võimalik mööda vaadata sellest, mis sai alguse juba avapäeval: Venemaa rünnak iseseisva Gruusia vastu. Need kümme sõjapäeva ning sellele järgnenud nn rahupäevad hoidsid rahvusvahelist üldsust rohkem pinges kui spordipidu Hiina pealinnas.

Tagantjärele on raske öelda, kuivõrd tõsiselt oleks maailm reageerinud rahumeelsete meeleavaldajate arreteerimistele, kui Venemaa-Gruusia sõda poleks tähelepanu endale tõmmanud.

Kui Pekingi mängude boikoteerimise või ärajätmise juttudega jäädi selgelt hiljaks, siis Venemaa käitumine Gruusias annab igal juhul võimaluse küsida, kas totalitaarriigi kalduvustega riigile sobib anda olümpiamängude korraldamise õigust ja kas Sotši on ikkagi õige koht, kus 2014. aasta talimänge korraldada.

Kui Hiina puhul jääb uskuda, et mängud aitavad riigil paremaks muutuda, nagu avaldas ühel eilsel pressikonverentsil lootust ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge, siis Sotši puhul on just õige aeg asuda arutlema, kuivõrd hakkab Venemaa sporti poliitikaga sassi ajama.

Esimese märgi, et Gruusia asja ei jäeta niisama, võiks Euroopa Venemaale saata juba uuel aastal, jättes osalemata Moskvas toimuval Eurovisioonil.