«Tõde ja õigus» – tõeline rahvatükk

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguline «Tõde ja õigus»: Pearu (Tarmo  Tagamets) mängitab sedapuhku hunditopist.
Mänguline «Tõde ja õigus»: Pearu (Tarmo Tagamets) mängitab sedapuhku hunditopist. Foto: Silja Juursalu

Vargamäe väljadel ja Tammsaare taastatud sünnitalu rehealuses on suviti esitatud eesti (kirjandus)kultuuri tüvitekstist igasuguseid variante. Alates seni meeldejäävaimast – Elmo Nüganeni 2008. ja 2009. aastal etendatud «Tõest ja õigusest» kui eeposest, mis hingestas kogu keskkonda ja ajalugu, – ning lõpetades kammerlike, suhte-draamale keskenduvate lavastustega. Viimastest meenutan 2010. aastal parima lavastuse auhinna pälvinud Urmas Lennuki Mari-lugu («Vargamäe varjus»), peaosades Ülle Lichtfeldt Marina ja loorbereid lõiganud Velvo Väli Pearuna. Nüüd siis «Tõde ja õigus» kui rahvatükk.

«Vargamäe unistaja» on Lennuki viies Tammsaare-instseneering. Teatri- ja filmikriitik Andres Laasik osutas oma «Vargamäe varjus» arvustuses (EPL 2.08.2010) tabavalt Lennuki käekirjale nii Tammsaare lugeja/tõlgendajana kui ka lavastajana.

Selgeks arutletud ja kollektiivses teadvuses kinnistunud «Tõde ja õigus» paistvat läbi Lennuki lausa uues valguses: Andres on töönarkomaanist seksist, Pearu helge kunstnikunatuur ja «idamaise poeesia kehastus». Lennuk ei pelgavat klassiku tekstikohtade pea peale pööramist ega juurdekirjutusi. Tammsaare andunud austajais võivat see muidugi pettumust valmistada. Jah, see on «Tõde ja õigus» moodsal (postmodernistikul?) moel, tuleb nõustuda Laasikuga.

Kõik kordub «Vargamäe unistajaski». Aga siin keeratakse vint kohati täiesti põhja, vahest ülegi. Vabas õhus esitatavale rahvatükile omaselt peab saama nalja, olema situatsioonikoomikat ning lugu olgu kergelt jälgitav ja haaravalt esitatud. Nii lendabki Lennuk tempokalt läbi esimese köite motiivide ja stseenide, segab kirjaniku ja tegelaste teksti, lisab dialoogidele juurde vürtsi mitte ainult rahvapäraste mahlakate ütlemistega (sigitamine kui vao künd ja ader kui mehe riist), vaid laiendab neid ka rahvaluulest pärit alliteratiivsusega (Pearu tervitus: «Kuidas kube kärab?»; Pearu Andresele: «Küll ma su naist sätin ja sängitan»; Andres Pearule: «See sitt siin jälle sirakil»; «Sinu pale on kui perse...» jpm).

Neis kohtades pupsuvad vaatajad naerda, ka jantlikult kujutatud Andrese (Ott Sepp) ja Pearu (Tarmo Tagamets) kemplemiste peale. Mehed peksavad teineteist vihtadega, millest seejärel saab õnnitluskimp Krõõdale (Loore Martma) esiklapse sünni puhul. Andres valab viina Pearu püksi ja osatab seejärel Pearut kui püksikusijast joodikut. Vaatajad aplodeerivad. «Lahe!» kuuldub etendusejärgne kommentaar.

Paroodiaks muutuvad ka stseenid piibliga. Üleminekud tõsidusest rämekoomikasse on järsud. Näiteks Jussi matused lõpevad Andrese ja Mari pulmaga (Andres: «Noh, teeme ühe soojaga pulmad kah ära!»). Tammsaare paatos (Vargamäe nõuab armastust, aga just seda seal pole, on ainult töö) saab vaevu kõlada Krõõda (Loore Martma) või Mari (Liisa Pulk) huulilt, kui see võõritatakse järgneva karnevaliliku rähklemisega. «Vänged mehed, need Vargamäe mehed» – see tuleb taas kord selgelt välja.

Ometi on Lennuk Tammsaare-tõlgenduses edasi läinud. Näidend algab Andrese unistusega ja lõpeb selle täideminekuga. Tõepoolest, mis saab siis, kui sood ega soosilda enam pole – ja ei olegi ju! – ning selle asemel on põllud, karjamaad, kaasikud? Kui kodu on võlgadest vaba, kui see on päriselt sinu kodu? Kui seejärel polegi enam, millest unistada?

Lennuk ütleb Mari suu läbi näidendi lõpus Andresele, et igal unistusel on lõpp. Selles on inspireerivat mõtteainet. Viimastel aegadel on räägitud Eesti suure narratiivi lõppemisest. Lausa, et seda polevat enam vajagi. Tahaks siiski arvata, et Lennuki paatos on vastupidine: unistused ei lõpe kunagi, uued suured jutustused tuleb üles leida. Tammsaare lugemise spikri või koomiksina veab «Vargamäe unistaja» ehk paljusid Tammsaaret (taas) lugema.

Etendusest tulvab mängulusti. Ülikuumas suves, keset parmude rünnakuid mängida sellise intensiivsusega – juba ainuüksi see väärib näitlejate tunnustamist. Olin valmis märkama väsimust või koguni kurnatust. Aga ei! Ott Sepa Andres paneb oma ülimas tõsiduses muhelema, milleks annab alust Sepa varasem koomikutaust. Loore Martma ja Liisa Pulk rõhutavad krestomaatilist ettekujutust Vargamäe naistest. Nemad tõesti nagu oleksidki romaanist välja astunud.

Üks nauditavamaid episoode on see, kuidas Krõõt meelitab oma heleda häälega sigu Pearu rukkist koju. Lavastaja tinglik lahendus – Krõõt tuleb väljast rehealusesse põrsaroosade õhupallidega, mis tõusevad seejärel lakaluugist üles kujuteldava taeva poole – mõjub lausa sümbolina. Selle peale tahtnuks tõesti hüüda: «Braavo!»

Tarmo Tagametsa Pearu kuju on mitmekihiline: vembumees, räuskaja, südame sügavuses aga sentimentaalne ja luuleline hing. Näitlejameisterlikkusest ja kehastumisvõimest kõnelevad nii Sepa kui ka Tagametsa silmades värelevad pisarad lavastuse kurvemates kohtades. Sümboolsust lisab kogu etendust saatev viiulimäng.

Selleks suveks on «Vargamäe unistaja» lõpuni välja müüdud. Põhjusega. Lavastuse produtsent, Albu vallavanem Kalju Kertsmik lubab, et lavastus tuleb järgmisel suvel kordamisele. Äkki peaks veel kord vaatama minema? Kui see etendus lõpeb, tõuseb publik oma kohtadelt ja tänab püsti seistes tegijaid pika aplausiga.


H. Tammsaare / Urmas Lennuk

«Vargamäe unistaja»

Lavastaja Urmas Lennuk

Albu valla produktsioon

A. H. Tammsaare muuseumis

Vargamäel

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles