Mehed tahavad oma kriisikeskust

Ettevõtja ja meeste kriisikeskuse juhataja Renee Nahkur. Foto: Jaanus Lensment

Eestis tegutseb üle kümne naistele mõeldud tugikeskuse või varjupaiga. Sealt saab naine lähisuhtevägivalla korral nõu või peavarju. Ühtegi sarnast meestele suunatud asutust praegu ei tööta, ent olukord on muutumas.

Mullu laekus politseile üle 8000 teate perevägivalla kohta, kümnel protsendil juhtumitest oli kannatajaks mees.

«Kui kümnest vägivallajuhtumist üheksa puhul on kannatajaks naine, siis oleks loogiline suunata kõik ressursid meestele, et ära hoida need koledad juhtumid,» leiab nõustaja Renee Nahkur, kes on asutanud Tallinnasse MTÜ Meeste Kriisikeskus.

Tugi ohvritele ja kiusajatele

Praegu taotleb MTÜ tegutsemiseks väiketoetust Norra finantsmehhanismi programmist. Hasartmängumaksu nõukogult aga raha ei taheta. See mõte tundub Nahkurile vastuoluline, kuna mängurlus on nii mõnegi vägivallajuhtumi taga.

«Võime pigistada silma kinni, et raha läheb valdkonda, kus seda on väga vaja, aga see on ju nagu surnud ring. Seetõttu ei ole meeste kriisikeskus ka nii hästi ilmselt arenenud,» arvas Nahkur.

Norra toetustega loodetakse aga välja arendada informatiivne kodulehekülg, pakkuda meestele näiteks suhte- ja kriisinõustamist ning õigusabi. Äärmuslikul juhul saaks mees ka kriisimajutust.

Abi tahetakse pakkuda nii neile meestele, kes on ise perevägivalla ohvrid, kui ka neile, kes lähedaste kallal vägivallatsevad.

Sotsiaalministeerium on meestekeskuse püüdlustest teadlik.

«Nii uuringute kui ka statistika kohaselt esineb kõige sagedamini perevägivalla vorm, kus mees kasutab vägivalda naissoost pereliikme, eelkõige abikaasa või elukaaslase suhtes. Samas kannatavad perevägivalla all ka mehed. Sotsiaalministeerium peab väga oluliseks, et ka meesohvritele oleks tagatud võimalused abi saada,» kinnitas ministeeriumi meediasuhete nõunik Aleksandra Solntseva.

Mehed seni esindamata

MTÜ Meeste Kriisikeskus asutaja Nahkur usub, et meeste probleemid on ebaõiglaselt kauaks varju jäänud. «Meil on siiani oldud harjutud mõttega, et õrnem sugupool on ohver ja mees peab iga hinna eest ise hakkama saama. Mehed on jäänud igas mõttes esindamata,» arvab nõustaja, kelle sõnul põletavad kõrgendatud ootused soorollile mehed läbi.

Nahkur proovis 2010. aastal MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juures pakkuda eraldi nõustamisteenust lähisuhtevägivalla all kannatavatele meestele. Naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiver kinnitas aga, et pöördujaid oli vähe ning nad soovisid pigem kohtuda nooremate naispsühholoogidega.

«Kui naistele suunatud keskuses vaadatakse meest kui vägivallatsejat, siis mees suhtub pöördumisse väga umbusklikult – kas temast ikka saadakse õigesti aru, kui oma tegevuses vaadatakse vaid naisi ohvritena,» arvas naiste kriisikodu juhataja.

Äriregistrist selgub, et tänavu veebruaris on asutatud veel teinegi samalaadne asutus – Järvamaal Imavere vallas Eistvere külas registreeritud MTÜ Kesk-Eesti Meeste Tugikeskus-Varjupaik, mis taotleb tegevuseks raha nüüd hasartmängumaksu nõukogult.

Varjupaik meestele

Taotlusest selgub koguni, et mehed on oma tee juba varjupaika leidnud. Paides asuvas varjupaigas on ööbinud kaks meest ja kaks last. Üks abivajaja ööbis koos lastega varjupaigas ühe kuu. Teine mees jäi varjupaika nädalaks vägivaldse suhte tõttu vanemaga. Kriisinõustamist on pakutud aga kuuele mehele.

Järva maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajat Inge Mihkelsaart aga ei tee see uudis rõõmsaks, vaid hoopis murelikuks, kuna MTÜ tegevuse kohta puudub igasugune info. Seega ei ole ka selge, milline on abi kvaliteet.

«Oleme sotsiaalministeeriumis ka teemaks võtnud, et vaja oleks selliste teenuste osutajatele tegevusloa kehtestamine ning täiustada tuleks kontrolli MTÜde üle, kes lähisuhtevägivalla all kannatavatele inimestele abi pakuvad,» lausus ta.

 

 

Kommentaar

 

Eha Reitelmann

MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit juhatuse liige

Eestis oleks kindlasti vaja arendada tõsiseltvõetavaid pikaajalisi programme perevägivallatsejatele, kelleks on paraku enamasti mehed.

Naiste tugikeskused ei tegele lihtsalt suhtenõustamisega ega paku peavarju või nõustamist peretülide puhul. Meie poole pöörduvad enamasti naised, kes on tõeliselt hirmul enda ja oma laste elu ja tervise pärast.

Samas teame, et on ka mehi, kes oma lähisuhtes vägivalda kogevad ja kes vajavad eelkõige professionaalset nõustamist. Nii tugikeskuste telefonidele kui ka tugitelefonile 1492 on nõu küsimiseks helistanud nii mõnigi vägivalda kogenud mees.

Ükski meie poole pöördunud mees pole seni vajanud majutust, küll aga emotsionaalset tuge ja nõuannet. Teiste riikide praktika näitab, et meeste kriisikeskuste jutule pöördutakse tavaliselt  eelkõige suhteprobleemidega, samuti majanduslike probleemide, mitte niivõrd vägivalla tõttu.

Mullu pöördus naiste varjupaikade poole 1524 naist. Varjupaigas elas kokku 189 naist ja 165 last.