Umbes 50 teatrietendusele kujunduse ja tihti ka kostüümid loonud Jaanus Laagriküllile, Harjumaal Ülejõe külas kasvanud mehele, oli teatrikunstniku diplom juba kolmas. Esimene tööoskust tõendav dokument ulatati talle hoopis Kosel asunud ja omal ajal kuulsust kogunud 40. kutsekeskkoolist. «Õppisin seal autoremondilukksepaks ja autojuhiks,» teatab mees muheldes.
Toona tundus see tehnikahuvilisele noormehele igati põhjendatud valik olevat, meeldis talle ju juba teismelisena mootorrataste ja muude tehnikavidinatega jännata. «Mis seal maakohas poistel ikka teha, kihutasime tsiklite ja sääreväristajatega ringi,» meenutab Laagriküll.
Paber taskus, kasutas noormees omandatud oskusi autojuhina ühismajandis, Kehra sovhoosis. «See kõlab, jah, täna tõesti uskumatult!» naerab ta. «Parandasin igasugu Vene autosid – kassid, vassid, sassid (rahvakeelsed nimetused nõukaaegsetele autodele – toim), ise sõitsin GAZiga, vedades juurvilju, sitta ja kõike. Põllult ära ja põllule.»
Ärimeheks ei saanud
Siis tuli Eesti aeg, sovhoos lagunes ning pidi vaatama, mis edasi saab. Noor Jaanus alles otsis oma kohta päikese all, rassides mõnda aega tööd teha kohalikus metskonnas ning seejärel mööblitislerina, sest Ülejõel tegutses mööblitöökoda. «Mulle meeldis puutöö – vanaisa, vennad on kõik olnud puutööga seotud ja minagi olin sellega lapsepõlvest saati kokku puutunud,» põhjendab ta. «Tegime peamiselt kappe, aga mina olin enamjaolt ühe operatsiooni peal – kas saagisin või lihvisin, pigem selline õpipoisi töö.»
Samal ajal otsustas ta halastamatu varakapitalismiga kaasa minna, siirdudes Tallinna Kommertskooli väikeettevõtte ärijuhtimist tudeerima. Diplomitöö käsitles väikese ehitusettevõtte juhtimist, ning loomulikult lõi ta ka oma firma, mille nime enam täpselt ei mäletagi, aga vist oli see JL REK. «Esimesed tähed olid initsiaalid ja sellele järgnev tähistas remonti ja ehitust, aga mida tähendas K, seda ma enam ei mäletagi. Igatahes tundus see vägagi atraktiivne. Paraku jäigi see firma paberile, sest kommertskool õpetas mulle: puhastverd ärimees pole ma kindlasti mitte. Mõistsin, et olen hingelt humanitaar, kooliski meeldis äritundidest hoopis rohkem reklaam. Loomises on hoopis rohkem kirge!»
Nõnda saigi kommertskooli lõpetanud ärijuhist hoopis trükkal ühes Hiiu pisikeses trükikojas. «Tegelesin seal peamiselt fotodega, ja nii tekkiski mõte, et läheks õige kuhugi kunsti õppima,» meenutab Laagriküll. Miks mitte riskida, minna kunstiakadeemia ettevalmistuskursustele, mõtles ta. Olid ju temagi kõrvu jõudnud jutud, et sellesse õppeasutusse saamiseks peab ehk kolm või neligi korda sisseastumiseksameid tegema. «Aga sain kohe esimesel katsel sisse,» mainib Laagriküll ja lisab, et konkurss kolmele stsenograafia eriala kohale oli karm. «Ent seda enam sain kinnitust, et vist olen endale õige asja valinud.»
2006. aastal kunstiakadeemia magistrina diplomit käes hoides oli Jaanus Laagriküll 34-aastane. Ise peab ta oma pikaleveninud eneseotsingute põhjuseks, et ilmselt on lihtsalt seda tüüpi inimene. «Mul on otsiv loomus,» nendib ta. «Isegi nende teatritöödega, mida olen teinud, pole ma kunagi päris rahule jäänud. Olen introvertne tüüp ja võib-olla natuke maksimalist.»
Teatriime sünd
Üks on kindel: kõik varem omandatud oskused kuluvad nüüdki kuhjaga ära, sest teatrikunstniku töös läheb vaja nii kunstimeelt kui ka inseneri- ja arhitektimõtet.
«Näiteks siin,» osutab ta «Kapten Granti laste» dekoratsioonidele Lennusadamas, «siin olen ise samuti lausa füüsiliselt lava üles ehitanud. Olen olnud kaks nädalat nagu lavatööline, ja mulle see väga sobib. Nii ei saa keegi öelda, et kunstnik mõtles mingi hulluse välja ja vaadake ise, kuidas selle elluviimisega hakkama saate! Olen iga väiksegi liigutuse juures olnud, tean, kus asub väikseimgi kruvi.»
Muide, esimestest kavanditest täna õhtul esimest korda rahvale esitletava tulemuseni kulus tervelt… üheksa kuud!
Teatriime sündimises või sündimata jäämises vaadatakse küll enamasti lavastaja- ja näitlejatööd, ent kunstnikutööta jääks ime samuti enamasti ära – kui just täiesti tühja lava või suvalist esinemisplatsi ei kasutata. Mitmed etenduse misanstseenidki sünnivad ju lähtuvalt sellest, millise kujunduse on kunstnik lavale loonud, rääkimata üldisest lavastuse atmosfäärist.
«Kui «Kapten Granti laste» lavakujundus on suhteliselt realistlik, siis tegelikult meeldib mulle abstraktsem, kujundlikum kujundus, kus on vaatajal palju tõlgendamisvõimalusi,» tunnistab Jaanus Laagriküll. «Selline, kus sein ei ole lihtsalt sein ja põrand lihtsalt põrand – et neil tekiks lisatähendusi. Vahel saab neidki teha, aga eks kõik sõltub lavastaja stiilist, kontseptsioonist või ambitsioonist.»
Südamelähedane, abstraktne kujundus saatis lastelavastust «Suur kuri hunt» (2005, lavastaja Taago Tubin), mida ilmestas tähendusväljade rohkus – ühendada tuli inimesi ja loomi, aga ka metsa ja linna, ning mängukoht või tähendus muutus tänu näitlejatele.
Meeldivad elu mõtte otsingud
«Käima tõmbavad mind tõsisemad, võib-olla veidi melanhoolsed, sügavad, hingelised ja metafüüsilised lood. Lood, milles käsitletakse igavikulisi teemasid. Sellised lood, mis ei püsi pelgalt inimsuhetel, vaid millel on suuremad väljad taga,» ütleb ta ning tänab õnne, et sellistel teemadel on ta kunstnikuna saanud kaasa rääkida üle ootuste tihti. Viimati näiteks Tammsaare «Vanades ja noortes» (2013, lavastaja Vallo Kirs), praegu Jänedal mängitavas «Imede aastas» (lavastaja Madis Kalmet) või peatselt Tallinna Linnateatris etenduvas «Hiirtest ja inimestest». Või siis Laagrikülli kodukoha lähedal Anijal taas mängitavas lavastuses «Tokerjad» (2013, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets). «Neis kõigis käsitletakse inimese vabaduse, õnne ja elu mõtte otsinguid,» märgib Laagriküll.
Ent «Kapten Granti lasteski» leidus kunstnikule piisavalt ülesandeid. Nii tuli tal väärikas jäälõhkuja Suur Tõll muuta purjekaks. Õnneks on autori Jules Verne’i teoses jutt kiirest aurulaevast Duncanist, omaaegsest tehnikaimest, millel kasutati ka purjesid.
«Suur Tõll ongi eelkõige võimas aurulaev, samas ka meremuuseumi eksponaat, nii et päris vabad käed mul kunstnikuna polnud,» tõdeb ta. «Laev peab ju ka etenduse välisel ajal olema külastajatele avatud. Ja isegi kui oletada, et peaksime laeva purjekaks muutma, kuluks selle peale terve nuku- ja noorsooteatri järgmise aasta eelarve. Mõtted võivad olla utoopilised, aga teostamine realistlik,» naerab ta.
Kas teatriime seekord sünnib? «Ime eelduseks on armastus oma töö vastu,» kostab Jaanus Laagriküll enesestmõistetavalt. «Tõehetk saabub siis, kui publik on kohal ja näitlejad laval ning saab tajuda nendevahelist sünergiat. Mina saan luua sellele eeldused.»
Jaanus Laagriküll
Sündinud 7. aprillil 1972 aastal Anija vallas Ülejõe külas.
Põhihariduse sai Kehra keskkoolist, kesk-erihariduse kutsekeskkoolist nr 40, ärijuhi paberid Tallinna kommertskoolist ja kõrghariduse Eesti Kunstiakadeemiast stsenograafia erialal (magister).
Aastast 2000 loonud lavakujundusi enam kui 50 lavastusele.
Oli aastail 2009–2013 Ugala teatri peakunstnik.
Andnud maketitehnoloogia, kompositsiooni, lavatehnika loenguid Eesti Kunstiakadeemias.
Pälvinud mitmeid kolleegi- ja publikupreemiaid.