President Ilvese Eesti iseseisvuse taastamise 23. aastapäeva vastuvõtul Roosiaias meenutas kirjastuse Aade omanik ja eesti filoloog Anne Velliste, et 1989. aasta sündmused möödusid kiirelt ja nende olulisusest saadi aru alles hiljem.
Kirjastaja: neisse suhtuti veidi imelikult, kes Balti ketti läksid
23. august 2014, 16:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anne Velliste ütles, et võttis 1989. aastal toimunud üritustest osa koos oma tütrega. «Balti ketis käisime ka, kuid mind hämmastab see, et ma ei mäleta enam üldse seda kohta, kuhu meid tookord viidi,» ütles Velliste.
Velliste rääkis, et tookord ootasid Tartus, raekoja platsi Emajõeäärses osas bussid ning ka tema koos oma tütrega läks ühte nendest bussidest. «Aga seda, kus meid maha pandi, seda ma ei mäleta enam, ma vahel olen mõelnud, et tahaks ikka teada,» mõtiskles Velliste ja lisas, et ta mäletab hästi aga seda, et bussis lauldi kogu aeg ja eriti tehti seda tagasiteel.
«See kõik käis nii kähku nagu filmilindil ja tol hetkel ei osanudki taibata, kui tähtis ja oluline see oli,» sõnas Velliste Balti ketist rääkides.
Naise sõnul oli tema tutvusringkonnas ka neid, kes toona Balti ketist osa ei võtnud ning kellele seetõttu viltu ei vaadatud. «Pigem suhtuti esialgu võib-olla natukene imelikult neisse, kes Balti ketti läksid ja sel põhjusel, et mõeldi, miks on vaja oma nina sinna toppida,» meenutas Velliste.
«Minu meelest käis tol ajal kõik nii kiiresti, et ei oskagi midagi esile tuua, sest kõik oli tähtis,» rääkis naine ja lisas, et kõige mõjusam võis siiski olla Vanemuise auditooriumis 2. veebruaril 1989. aastal peetud koosolek, kus ka tema kohal käis. «Ma olin tol ajal õpetaja ning kui järgmisel päeval kooli läksin, küsiti minult, et miks sul oli vaja sinna oma nina toppida,» rääkis Velliste ja lisas, et kardeti et ta toob selle «pisiku» kooli ja lastele ka. «Ja tõingi,» sõnas naine enesekindlalt.